Valmis

Ah tulen pealegi ära koju. Kuigi selline pilt on siin pealinna tänaval üsna harjumuspärane (vt eriti kinnihoidmise viisi) ja üldse pole haruldane ka tõmmut last kärus lükkav valge keskealine nohik. Aga see lennujaam siin on päris hull. Ilus, moodne, naeratav ja kohutavalt aeglane. Olin 2 tundi varem kohal ja see oli üsna napikas jõudmine.

Köök

No maitea, see tai köök...  Kõik maitsed tapavad tsilliga ära. Magussöögiks söön mingeid seemneid ingveritees, ja isegi selle ingveritee on nad osanud teha nii kange et on minu jaoks suure kaarega liiga kange (ja kes on minu tehtut joonud, see teab). Või on nad sinna ka tsillit sisse pannud? Nutan ja söön.

Udu 2

Udu oli jama. Liiga madalal. Aga rahvast oli nagu murdu, kaasa arvatud kümnete kaupa lasteaialapsi rahvariides luuletust deklameerimas, kell 6 hommikul, saadsaaru. Pärast nägin kuidas üks neist issiga motorolleriga sõitis, pea lenksu peal ja magas. Kaljuserva peal ei ole puud, vaid rahvamass.

Motika sain ära antud, nii et motikakartjatel on nüüd puhkus. Rongisõidu kartjad, läks! Praegu toodi just süüa, imelikul kombel üks paremaid, mida siin saanud olen (ja ei olnud kõht väga tühi). Paljukiidetud Tai köök võib niimoodi veel müütide hulka sattuda. Homme-ülehomme käin selle kontrollimiseks pealinna soovitatud söögikohti mööda ka.

Kuldne kolmnurk

Kohustuslik kolme riigi pilt ka. Kui hakkaks viisa aeguma, saaks sellise paadiga korraks teisel pool ära käia ja kaks nädalat otsast käima panna. Kuldne on see kolmnurk oopiumiäri pärast, kus maksevahendina kasutati kulda.

Udu

Otsustasin motika lisapäeva mitte võtta, vaid minna homme ikka Chiang Maisse tagasi. Ööbima sattusin turismitööstusse, aga täitsa toredasse sellisesse, Laose piiri ääres mägedes. Siinne vaatamisväärsus on hommikuudu päiksetõusu ajal. Eks paistab. Loojang siit rõdult oli igatahes tore.

Maha magasin

Maailmalõpu magasin maha, nagu täna kalendrit vaadates avastasin. Aga ma olin kõrvalises kohas ka. Kuidas teil läheb, kas keegi üldse on veel seal mind lugemas?

Müüte

Mõned müüdid vaja jälle purustada. 

Ei ole neil midagi siin kogu maa 4Gga kaetud. Isegi tavaline telefon ei levi, ka üsna suurtes külades, niisama mägedevahest rääkimata.

Ei ole teeviidad dubleeritud ladina tähestikku. Kõige turistisemates kohtades jah, aga üldiselt ikka ainult sellised. Lugema ei ole veel õppinud. 

Ei ole siin põhjas malaariasääski. Üldse mingeid sääski pole. Aga söön tablette igaks juhuks ikka edasi, kui juba sööma hakkasin.

Pealkirjata

Eile hommikul kohtasin seda Edelweissi matkaseltskonda, kellega liitumine, kui siiakanti tulek otsustatud sai, jäi ainult kohtade puudumise taha. Neil olid maanteerehvid all ja nad tsillisid kohvikus. Täitsa hea et polnud kohti.

Seejärel sihtisin jälle üht teed piiri lähedal, aga minu teada täiesti turvaliselt Tai poolel. Sinna ei lastud kohe üldse, kusjuures mulle tundub et piir oli vahepeal asukohta vahetanud ja isegi reljeef oli muutunud, üks täitsa kaardil olev tee lõppes otsa, sest järsk org oli ees. Mine tea, pehmest kivimist mäed.

Täna seevastu lubati jälle otse mööda piiri sõita, kui olin ära käinud mäe otsas buda templis, kus oli täielik (ka tuule-) vaikus, sest sinna viiv tee oli üles kaevatud, läbi sai ainult motikaga ja ilmselt sellest tulenev turistipuudus oli suveniirimüüjad sundinud oma putkad kinni panema. Pildil loojub päike Myanmaris. (Kas vaatate neid pilte suurelt ka? Kui ei, siis olgu seletatud et all servas on okastraat. Kohati oli seda täiendatud teritatud toigastega.)

Piiririkkuja

Nad siin reklaamivad et maailma parimad motikateed, ja ma üldse ei vaidle. Kitsad, kõverad, korrast ära, ja toredasti kulgevad mööda mäetippe, mitte mööda orupõhjasid nagu paljudes kohtades kombeks. Täna leidsin imelise 40 km pikkuse jalgraja ühest külast teise, mis oli veel 5 a tagasi kaardi tegemise ajal olnud autotee, aga praegu nii vihmast ära uhutud, et millegi motikast suurema ja ekskavaatorist väiksemaga sealt küll läbi poleks saanud.

Lõpu poole kohtusin kamba päris sõitjatega, kellel järel püsimine mult üsna suurt pingutust nõudis. Kui olin mõnda aega niimoodi pingutanud, nähes ainult eessõitja tagaratast, kaardist midagi teadmata, siis selgus et nad on täiesti eksinud, juba paarkümmend km õigest ärakeeramise kohast möödas ja ninaga vastu Myanmari piiri. Nemad keerasid tuldud teed tagasi, aga mulle see teadagi pähe ei mahu, ja leidsingi kaardilt teejupi, mis läks tagasi üle selle mäeaheliku, mida mööda jookseb ka piir. Tai piirivalvur lõi käega et ah sõida pealegi, ja nii ma saingi ühe riigi veel käidud.

Üles leidsin

Chiang Mais tõepoolest renditakse päris motikaid. Ilusad uued endurorattad, isegi rehvid on täiesti korralikud. Rentisin ühe kogu järelejäänud reisiajaks ja tulin ära mägedesse. Kaasa sain kaardi, kus üks üsna levinud teeliik on "ainult mootorratastele". Jõudsin sellist ka juba proovida, see osutus üsna ronimistnõudvaks jalgrajaks mööda jõeorgu läbi dsungli, ehk pigem "ainult mootorratastele, mida sa tõsta jaksad". Läbi saime, aga olen üleni porine ja aega läks nii palju et öömaja leidsin alles vastu ööd. Väga ägeda kodumajutuse väikses külas.

Milline kontrast

Eile vahemaandusin Phuketil, sest nii oli odavam lennata ja mõtlesin selle ilmaime ka ära vaadata. Esimene lennujaamas vastutulnud inimene oli eestlane ja kõigis söögikohtades on menüüd vene keeles. Hotell oli küll lennujaama lähedal, aga mõtlesin veidi laiselda ja marsaga minna. See oli viga, sest ta viis mu protestimisest hoolimata saare teise otsa, kust polnudki muud varianti kui taksoga tagasi tulla. Võeh.

Hommikul tegin palju õigemini ja läksin lennujaama jalgsi mööda randa.

Pimedas

Olin ka teise päeva suures linnas ja käisin pimekohtingul. Ei, -õhtusöögil. How do you find your dessert? - With some difficulty.

Linnas

Jõudsin Kuala Lumpurisse. Väike meililugemine enne linna peale kulinaarsetele otsingutele siirdumist.

Järgmine

Eile oli masendavalt lausvihmane ilm, prognoos pole palju parem ja sihtpunkti on veel tükk maad minna, mispeale otsustasin edasi lennata. Jalutasin Bandungi lennujaama (hoolimata 2,5 miljonist elanikust täitsa jalutatav linn) ja ostsin pileti Kuala Lumpurisse. Kaarti ei võetud isegi siin, paksu pakki sularaha letile lugedes tuli meelde rublaaeg.

Pilt eile hommikust Yogyakarta sultanipalee juurest. Sultan tõesti elab seal nähaolevas majas, aga praegu polnud kodus, muidu oleks roheline lamp põlenud. Selle sultani isa juhtis Indoneesia vägesid Hollandi alt vabanemisel, ja see sultan ise kaitses linna 2010 vulkaanipurske eest. Giid näitas ka, kuidas: seisis jalad harkis ja käed laiali. Edukalt kaitses. Giid ütles veel, et tal tuleb alati sultanist rääkides kananahk ihule. Tema ja kõik palee 300 ülejäänud töötajat teevad oma tööd tasuta, lihtsalt et sultani läheduses olla. Ja mu seninähtud indoneeslased on olnud kõik nii siirad ja toredad et ma täitsa usun et see tõesti ongi nii.

Vulkanoloogia

Olen kogu aeg kasutanud vulkanoloogiat loengus sellise eriala näitena, mille eesti termineid pole suurt kuskilt võtta, kuna sellega lihtsalt ei tegeleta eesti keeles. Nüüd nii ongi, et ei tea. Pyroclastic flow? Kuigi nii lihtne asi on ilmselt ka kooli geograafiaõpikus olemas.

Kõigepealt ronisin vulkaani otsa: Merapi, Indoneesia kõige aktiivsem. Ronida oli tore ja täitsa jaksasin; kui juhendi järgi pidi terve inimene ära käima 5 tunniga, ülejäänud 9ga, siis mul läks 5:30. Aga üleval võttis suu ammuli ja jala värisema küll. Et muidu nagu mägi ikka, ainult ajab kohati tossu välja, ja siis järsku tuleb vastu silma järgi mitusada meetrit sügav ja sama lai püstloodis seintega auk, mille põhjas podiseb ja visiseb. Ma üldiselt nagu ei kardaks kõrgust, aga selle serva peal liigutasin ennast küll hästi ettevaatlikult, nt tundus fotoka väljavõtmine tõsise tasakaaluharjutusena, mida oleks kindlam teha istudes. Väga äge koht.

Seejärel kohtusin Belgia vulkanoloogiga, kes koos kahe kohaliku kandja ja hunniku varustusega sealsamas lähedal telkis. Turiste praegu palju pole, mistõttu sain privaatloengu interesting fenomenonidest (lugeda groteski piiril balansseeriva prantsuse aktsendiga). Üks kandjatest oli turistidega tipus olnud ka 2010 purske alguses, kui kirjeldatud august järsku kuumi kive hakkas välja lendama. Ta nägi praegugi veel ehmatanud välja.

Ja lõpuks käisin teisel pool mäge vaatamas 2010 purske jälgi. See püroklastiline vool (või misiganes) on 700-kraadine gaasi ja kivide segu, mis liigub mööda mäekülge alla kiirusega 300 km/h. Niimoodi valmistataksegi Pompeii laadseid muuseume. Kõik on nagu enne oli, ainult hästi läbiküpsenud ja 5 mm lumivalge tuhakihiga kaetud. Niisuguseid talviseid vaikelusid näidati ainult pildi pealt, aga külad olid osaliselt rusuvooluga kaetud ja mahajäetud praegugi. Üks tädi, kes rusuvälja peale tehtud krossiraja ääres küpsiseid ja limonaadi müüs, näitas naerdes näpuga enda alla et mu küla on umbes seitse meetrit sealpool. (Krossirada oma motorolleriga muidugi proovisin. Hämmastav riistapuu.)

Ja täna tegin vastu. Kui söögikoha kelner (sõin nii kohalikus kohas, et enamus laudu olid madalad ja toolideta ja lusika asemel toodi kätepesukauss) pärast tuli miski paberiga ja sealt püüdlikult ette luges "känn ai teik ä piktsö viz juu", siis andsin oma fotoka ka.

Vihmavarjus

Jäin poolmeelega pärastlõunase vihma kätte (jälle motorolleriga) ja keerasin sisse esimesse majja kus tundus süüa saavat. See oli siiski pigem pood, aga saiakest onu ikka andis, ja tädi tegi mulle terve õllekannutäie head lahustuvat kohvi.

Oih, aga nüüd kutsuti hoopis tuppa sööma. Riis kana, kartuli ja riisikrõpsudega, nämma. Vestleme vestmiku abil, mille paljunduse onu välja otsis. Õppejõud on selle järgi "guru". Kõlab hästi.

Rokistaar

Ennist käisin vaatamisväärsust tegemas. Borobuduri tempel, kus wikitravel hoiatas et lääne turist on kohalikele suurem vaatamisväärsus kui tempel ise. Oligi. Ma ilutsen nüüd mitmesajas perealbumis. Aga tänu hoiatusele jaksasin seda heatujuliselt võtta, mõned neist oskasid natuke suhelda ka ja täitsa pull oli. Ühtlasi väidetavalt maailma suurim buda tempel nähtud.

Saab ikka küll

Täna siis käisin motorolleriga kõrbes, mis asub vulkaani kraatris. Üllatavalt hästi sai vapper aparaat hakkama oma väikeste rataste ja siledate kummidega. Loodan et tal oli ka tore end korraks nagu päris motikana tunda.

Aga suure kraatri sees oli väike kraater, mis tõepoolest podises ja ajas väävlihaisu välja.

Ja ikkagi vanadus

Ühtlasi sai lahendatud mõistatus, kas väsimust põhjustas vanadus või spetsiaalne väsimustpõhjustav mürgiputukas. Selgub et need on kaanid, ja paraku pole üldse mürgised. Mustad asjad ongi loomakesed ise, mitte nende junnid, verekäkid vms, mida alguses arvasin.

Jalad on muuseas ilusti ära puhanud ja täna seal rahvuspargi kontoris käimise mõte oli siinse saare kõige kõrgem mägi, Semeru. Aga see on detsembri keskpaigani kinni, sest hiljuti olevat seal käinud 3500 illegaalset matkajat, kes olevat kogu mäe ära lagastanud, nii et hais ulatub kaugele, ja rahvuspargil läheb nüüd koristamisega aega.

Ei saa

Motikapakkuja hüppas hommikul siiski alt ära, ütles et sinna mäe otsa ei saa motikaga minna. Vähemalt tema ei lähe ja oma uut ilusat punast motikat muidugi mulle ka ei anna. Rahvuspargi kontori onu ütles et saab küll, aga see teda ei veennud. Niisiis veetsime suurema osa vihmavabast hommikupoolikust vaieldes ja alternatiivset motikarentijat otsides, vahepeal tuli ka auto rentimise vastu võidelda, aga lõpuks käisime siiski motorolleriga (st mitte uue punase motikaga) vihmahoogude vahel linnalähedast koske vaatamas.

Tee peal sain lisaks veel ühele kummiparandusele ja (religiooni)filosoofilistele aruteludele korduvalt süüa-juua kohalike oma kohtades, kus toit oli kohe päris oluliselt maitsvam kui turisti omades. Kombed ka täitsa ägedad: astud katuselt rippuva kile vahelt sisse, pärast (väga) põgusat tervitamist lihtsalt istud inimeste juurde lauda maha, neid eelnevalt natuke koomale lükates, tõstad nende eest toidukausi enda ette ja hakkad sööma. Täna olid kanamaksavardad, midagi paksu pelmeenisupi laadset ja piim ingveriga. Pärast kile vahelt väljudes maksad kahe inimese kõhutäie eest pool eurot.

Vetsust

Üks varasem pilt: see ilma seinteta koht oleks tegelikult väga hästi sobinud kõhuhätta jäämiseks, kohe lust niisuguse vaatega vetsus istuda. Taamal umbes nende kahe suure laeva kohal on pilvede sees peidus ka Agungi vulkaan, mis hommikul, kui ma päriselt vetsus käisin ja fotokat ei viitsinud tooma minna, mida hiljem kibedasti kahetsesin, oli ka ilusti postkaardilikult näha (jah, tuligi spontaanselt selline lause). Aga näe ikka ei jäänud kõhuhätta. Kuigi kergelt keerab kogu aeg.

Täna siis lõppes ettevalmistuskursus turismitööstuses ja lendasin "päris" Indoneesiasse, Malangi linna. Siin pole veel ühtegi omasugust turisti näinud, küll aga saab juba alates lennukist täitsa kohalikega suhelda. Homme ilmselt motikaga mägedesse, täna käisin juba proovisõidul restoraani ja tagasi. Magamiseks läheb siin jälle kõrvatroppe vaja, kuigi hotell on suur ja viisakas ja tähtsa näoga kohalikku ärirahvast täis.

Loomad

Söögiisu on täitsa tagasi: õhtuks sõin barrakuudat. Tegutsemise isu ka tagasi: seesama söögikoht pakub kookospalmi otsa ronimise kursusi, jäin täitsa mõttesse, kui ainult jalad nii läbi ei oleks.

Hotell on selline äge, et seinu polegi ümber, toast otse merevaade, või maiteagi kuidas seda kirjeldada. No nagu rõdul magad noh. Ja hotelli brosüür palub retseptsiooni helistada, kui ahve on liiga palju.

Pildil on telefonikaamera panoraamifunktsiooni katsetus: Ujungi veepalee. Siinsel viimasel kuningal oli neid kolm tükki, iga naise jaoks üks. Selles palees elava naisega oli viis last, aga lastetuba oli umbes 10 ruutmeetrit. Large the garden - small the house, ütles palees hängiv giidi moodi poiss.

Toibun

Nüüd olen vahelduseks jälle mere ääres, vedelen ja toibun mäest. Laugest trepist basseini minnes toetun raskelt käsipuule nagu õige vanainimene. Aga just käidi ütlemas et kohe tuleb putukatõrje, mispeale ma läksin ujuma, et jõuaks enne ära käia, ja tagasi tulles leidsin et arvuti klahvide vahed ja alused olid paksult sipelgaid täis. Ilmselt nad arvasid et kliendi arvuti võiks olla üks suhteliselt ohutu koht tõrje üleelamiseks. Ja ma ei saa neid ju kätte ka, ilmselt toon koju tulles kaasa võõrliigi.

Agung

Eile sai esimene vulkaan käidud: Gugung Agung, 3031 m. Tunne alla jõudes oli küll selline, et ühtlasi viimane. Olin täiesti kurnatud, ülesminek võttis pool ja allatulek kaks tundi kauem kui plaanitud (kokku 11 tundi). Vahepeal oli nii külm, et panin termokile ümber, nagu pildil näha. Külmavärinad läksid õhtuks üle, söögiisu pole siiani õieti tagasi tulnud. Ronimise algus oli džunglis kõrges rohus ja pärast avastasin mingid täiesti kummalised hammustused jalgadelt, nii et nüüd on kaks hüpoteesi: kas ootamatut kurnatust tekitas tundmatu poolmürgine hammustaja, või siis lihtsalt vanadus.

Veel paksem turist

Läksin ilmateadete uurimisega alt, uskusin vihma ja jätsin täna mäe otsa minemata. Hommikul ärgates oli muidugi lai päike väljas ja päev otsa ei sadanud tilkagi. Tegin siis tööpäeva basseini ääres. Õhtul näidati tantsuetendust, kus muuhulgas selgus, mis saab tantsijatest, kui nad vanaks jäävad. Ksülofonimängijad. Üsna monotoonne ja kõrvulukustav oli.

Aga ahve mängivad väiksed lapsed olid täitsa toredad.

Nüüd õhtul veel sain päeva kirja sellega, et viskasin vette tagasi suure vuntsidega kala, kes suvatses hotelli tiigist kõnnitee peale hüpata.

Kohustuslik pilt

Aa ja veel eile sai tehtud kohustuslik pilt. Estraveli ajakirjas oli hiljuti et mida tuleb Indoneesias pildistada: lambivarju siseküljel olevat sisalikku. Tehtud.

Turist

Täna oli tavaline igava paksu turisti päev. Aga et ikka elumärki anda, siis panen kirja et delfiinid, snorgeldamine, õpik, autokummi parandus, paar templit, teeäärest ostetud tundmatud viljad (sh durian mis haiseb ropult, pildil), autoga läbitav botaanikaaed, kohalike turistide auto väljalükkamine kraavist, hotelli otsingud paksus udus, nüüd pärast mõnede nõukahõnguliste poolmahajäetud sanatooriumide ärapõlgamist leitud pambusest ja palmilehtedest onn, või villa, kuidas võtta. Head ööd (sest delfiinid ärkasid vara).

Coco

Tänane päev algas mõnusa kirjutamisega Coco hotelli basseini ääres. Saldo seni kokku 3 lk, sissejuhatuse ver.3 on valmis, nüüd üritan ver.2 ülejäänud teksti kõlbulikud osad uue plaani järgi ümber struktureerida ja siia kopipeistida ja homme Tartus toimuvaks projektikoosolekuks õpiku praeguse seisu ära esitada. Pildi juurde on tore mõelda, et Eesti kell on 3 öösel.

Spektaakel

Eile näidati kõigepealt taltsaid ahve templi taga metsas, ja seejärel asja, mida Lonely Planet kirjeldas kui "sunset spectacle", mida turistid sellistes hulkades vaatamas käivad, et pärast on liiklusummik. Mina loll turist tõlgendasin seda kui mingit etendust meres olevas templis päikseloojangul, küsisin veel mitmest kohast et kus see on ja mis kell ja kust on kõige parem vaadata. Tundus nagu et kohalikud vaatasid seepeale veidi imelikult. No ja siis selguski et jutt oli tavalisest päikese loojumisest. Igatahes, siin ta on. Kalda all koobastes antakse püha allikavett ja näidatakse püha madu. Minust veel turistimatele turistidele.

Champlung

Balil on hea soe (30). Peaks nagu olema vihmaperiood, aga hotellimees ütles et neil on lennujaama laienduse ehitus pooleli, mistõttu lükati vihm edasi. Pildil olen rannarestoraanis The Champlung, kus on vifi. Suur osa hommikupoolikust kulus plätude soppamisele, sest siin ühes poes oli nii suur valik. Aga nüüd on u 1,2 lk õpikut kirjutatud.

Päikese loojudes hakkas bänd mängima ja mängib täitsa hästi. Kui proovin ignoreerida tüütult püsivat mõtet, et oleksin parema meelega kodus jahedas, on siin täitsa tsill olla. Vähemalt pärast üht suurt õlut.

Indoneesia jne

Umbes siin algas seekordne reis. Evakueerusin konverentsilt (Brüsselis) ja sõitsin rendijalgrattaga raudteejaama. Nüüd olengi täitsa nagu reisi peal.