Ei saa

Motikapakkuja hüppas hommikul siiski alt ära, ütles et sinna mäe otsa ei saa motikaga minna. Vähemalt tema ei lähe ja oma uut ilusat punast motikat muidugi mulle ka ei anna. Rahvuspargi kontori onu ütles et saab küll, aga see teda ei veennud. Niisiis veetsime suurema osa vihmavabast hommikupoolikust vaieldes ja alternatiivset motikarentijat otsides, vahepeal tuli ka auto rentimise vastu võidelda, aga lõpuks käisime siiski motorolleriga (st mitte uue punase motikaga) vihmahoogude vahel linnalähedast koske vaatamas.

Tee peal sain lisaks veel ühele kummiparandusele ja (religiooni)filosoofilistele aruteludele korduvalt süüa-juua kohalike oma kohtades, kus toit oli kohe päris oluliselt maitsvam kui turisti omades. Kombed ka täitsa ägedad: astud katuselt rippuva kile vahelt sisse, pärast (väga) põgusat tervitamist lihtsalt istud inimeste juurde lauda maha, neid eelnevalt natuke koomale lükates, tõstad nende eest toidukausi enda ette ja hakkad sööma. Täna olid kanamaksavardad, midagi paksu pelmeenisupi laadset ja piim ingveriga. Pärast kile vahelt väljudes maksad kahe inimese kõhutäie eest pool eurot.