Piiririkkuja

Nad siin reklaamivad et maailma parimad motikateed, ja ma üldse ei vaidle. Kitsad, kõverad, korrast ära, ja toredasti kulgevad mööda mäetippe, mitte mööda orupõhjasid nagu paljudes kohtades kombeks. Täna leidsin imelise 40 km pikkuse jalgraja ühest külast teise, mis oli veel 5 a tagasi kaardi tegemise ajal olnud autotee, aga praegu nii vihmast ära uhutud, et millegi motikast suurema ja ekskavaatorist väiksemaga sealt küll läbi poleks saanud.

Lõpu poole kohtusin kamba päris sõitjatega, kellel järel püsimine mult üsna suurt pingutust nõudis. Kui olin mõnda aega niimoodi pingutanud, nähes ainult eessõitja tagaratast, kaardist midagi teadmata, siis selgus et nad on täiesti eksinud, juba paarkümmend km õigest ärakeeramise kohast möödas ja ninaga vastu Myanmari piiri. Nemad keerasid tuldud teed tagasi, aga mulle see teadagi pähe ei mahu, ja leidsingi kaardilt teejupi, mis läks tagasi üle selle mäeaheliku, mida mööda jookseb ka piir. Tai piirivalvur lõi käega et ah sõida pealegi, ja nii ma saingi ühe riigi veel käidud.