Valmis

Ah tulen pealegi ära koju. Kuigi selline pilt on siin pealinna tänaval üsna harjumuspärane (vt eriti kinnihoidmise viisi) ja üldse pole haruldane ka tõmmut last kärus lükkav valge keskealine nohik. Aga see lennujaam siin on päris hull. Ilus, moodne, naeratav ja kohutavalt aeglane. Olin 2 tundi varem kohal ja see oli üsna napikas jõudmine.

Köök

No maitea, see tai köök...  Kõik maitsed tapavad tsilliga ära. Magussöögiks söön mingeid seemneid ingveritees, ja isegi selle ingveritee on nad osanud teha nii kange et on minu jaoks suure kaarega liiga kange (ja kes on minu tehtut joonud, see teab). Või on nad sinna ka tsillit sisse pannud? Nutan ja söön.

Udu 2

Udu oli jama. Liiga madalal. Aga rahvast oli nagu murdu, kaasa arvatud kümnete kaupa lasteaialapsi rahvariides luuletust deklameerimas, kell 6 hommikul, saadsaaru. Pärast nägin kuidas üks neist issiga motorolleriga sõitis, pea lenksu peal ja magas. Kaljuserva peal ei ole puud, vaid rahvamass.

Motika sain ära antud, nii et motikakartjatel on nüüd puhkus. Rongisõidu kartjad, läks! Praegu toodi just süüa, imelikul kombel üks paremaid, mida siin saanud olen (ja ei olnud kõht väga tühi). Paljukiidetud Tai köök võib niimoodi veel müütide hulka sattuda. Homme-ülehomme käin selle kontrollimiseks pealinna soovitatud söögikohti mööda ka.

Kuldne kolmnurk

Kohustuslik kolme riigi pilt ka. Kui hakkaks viisa aeguma, saaks sellise paadiga korraks teisel pool ära käia ja kaks nädalat otsast käima panna. Kuldne on see kolmnurk oopiumiäri pärast, kus maksevahendina kasutati kulda.

Udu

Otsustasin motika lisapäeva mitte võtta, vaid minna homme ikka Chiang Maisse tagasi. Ööbima sattusin turismitööstusse, aga täitsa toredasse sellisesse, Laose piiri ääres mägedes. Siinne vaatamisväärsus on hommikuudu päiksetõusu ajal. Eks paistab. Loojang siit rõdult oli igatahes tore.

Maha magasin

Maailmalõpu magasin maha, nagu täna kalendrit vaadates avastasin. Aga ma olin kõrvalises kohas ka. Kuidas teil läheb, kas keegi üldse on veel seal mind lugemas?

Müüte

Mõned müüdid vaja jälle purustada. 

Ei ole neil midagi siin kogu maa 4Gga kaetud. Isegi tavaline telefon ei levi, ka üsna suurtes külades, niisama mägedevahest rääkimata.

Ei ole teeviidad dubleeritud ladina tähestikku. Kõige turistisemates kohtades jah, aga üldiselt ikka ainult sellised. Lugema ei ole veel õppinud. 

Ei ole siin põhjas malaariasääski. Üldse mingeid sääski pole. Aga söön tablette igaks juhuks ikka edasi, kui juba sööma hakkasin.

Pealkirjata

Eile hommikul kohtasin seda Edelweissi matkaseltskonda, kellega liitumine, kui siiakanti tulek otsustatud sai, jäi ainult kohtade puudumise taha. Neil olid maanteerehvid all ja nad tsillisid kohvikus. Täitsa hea et polnud kohti.

Seejärel sihtisin jälle üht teed piiri lähedal, aga minu teada täiesti turvaliselt Tai poolel. Sinna ei lastud kohe üldse, kusjuures mulle tundub et piir oli vahepeal asukohta vahetanud ja isegi reljeef oli muutunud, üks täitsa kaardil olev tee lõppes otsa, sest järsk org oli ees. Mine tea, pehmest kivimist mäed.

Täna seevastu lubati jälle otse mööda piiri sõita, kui olin ära käinud mäe otsas buda templis, kus oli täielik (ka tuule-) vaikus, sest sinna viiv tee oli üles kaevatud, läbi sai ainult motikaga ja ilmselt sellest tulenev turistipuudus oli suveniirimüüjad sundinud oma putkad kinni panema. Pildil loojub päike Myanmaris. (Kas vaatate neid pilte suurelt ka? Kui ei, siis olgu seletatud et all servas on okastraat. Kohati oli seda täiendatud teritatud toigastega.)

Piiririkkuja

Nad siin reklaamivad et maailma parimad motikateed, ja ma üldse ei vaidle. Kitsad, kõverad, korrast ära, ja toredasti kulgevad mööda mäetippe, mitte mööda orupõhjasid nagu paljudes kohtades kombeks. Täna leidsin imelise 40 km pikkuse jalgraja ühest külast teise, mis oli veel 5 a tagasi kaardi tegemise ajal olnud autotee, aga praegu nii vihmast ära uhutud, et millegi motikast suurema ja ekskavaatorist väiksemaga sealt küll läbi poleks saanud.

Lõpu poole kohtusin kamba päris sõitjatega, kellel järel püsimine mult üsna suurt pingutust nõudis. Kui olin mõnda aega niimoodi pingutanud, nähes ainult eessõitja tagaratast, kaardist midagi teadmata, siis selgus et nad on täiesti eksinud, juba paarkümmend km õigest ärakeeramise kohast möödas ja ninaga vastu Myanmari piiri. Nemad keerasid tuldud teed tagasi, aga mulle see teadagi pähe ei mahu, ja leidsingi kaardilt teejupi, mis läks tagasi üle selle mäeaheliku, mida mööda jookseb ka piir. Tai piirivalvur lõi käega et ah sõida pealegi, ja nii ma saingi ühe riigi veel käidud.

Üles leidsin

Chiang Mais tõepoolest renditakse päris motikaid. Ilusad uued endurorattad, isegi rehvid on täiesti korralikud. Rentisin ühe kogu järelejäänud reisiajaks ja tulin ära mägedesse. Kaasa sain kaardi, kus üks üsna levinud teeliik on "ainult mootorratastele". Jõudsin sellist ka juba proovida, see osutus üsna ronimistnõudvaks jalgrajaks mööda jõeorgu läbi dsungli, ehk pigem "ainult mootorratastele, mida sa tõsta jaksad". Läbi saime, aga olen üleni porine ja aega läks nii palju et öömaja leidsin alles vastu ööd. Väga ägeda kodumajutuse väikses külas.

Milline kontrast

Eile vahemaandusin Phuketil, sest nii oli odavam lennata ja mõtlesin selle ilmaime ka ära vaadata. Esimene lennujaamas vastutulnud inimene oli eestlane ja kõigis söögikohtades on menüüd vene keeles. Hotell oli küll lennujaama lähedal, aga mõtlesin veidi laiselda ja marsaga minna. See oli viga, sest ta viis mu protestimisest hoolimata saare teise otsa, kust polnudki muud varianti kui taksoga tagasi tulla. Võeh.

Hommikul tegin palju õigemini ja läksin lennujaama jalgsi mööda randa.

Pimedas

Olin ka teise päeva suures linnas ja käisin pimekohtingul. Ei, -õhtusöögil. How do you find your dessert? - With some difficulty.

Linnas

Jõudsin Kuala Lumpurisse. Väike meililugemine enne linna peale kulinaarsetele otsingutele siirdumist.

Järgmine

Eile oli masendavalt lausvihmane ilm, prognoos pole palju parem ja sihtpunkti on veel tükk maad minna, mispeale otsustasin edasi lennata. Jalutasin Bandungi lennujaama (hoolimata 2,5 miljonist elanikust täitsa jalutatav linn) ja ostsin pileti Kuala Lumpurisse. Kaarti ei võetud isegi siin, paksu pakki sularaha letile lugedes tuli meelde rublaaeg.

Pilt eile hommikust Yogyakarta sultanipalee juurest. Sultan tõesti elab seal nähaolevas majas, aga praegu polnud kodus, muidu oleks roheline lamp põlenud. Selle sultani isa juhtis Indoneesia vägesid Hollandi alt vabanemisel, ja see sultan ise kaitses linna 2010 vulkaanipurske eest. Giid näitas ka, kuidas: seisis jalad harkis ja käed laiali. Edukalt kaitses. Giid ütles veel, et tal tuleb alati sultanist rääkides kananahk ihule. Tema ja kõik palee 300 ülejäänud töötajat teevad oma tööd tasuta, lihtsalt et sultani läheduses olla. Ja mu seninähtud indoneeslased on olnud kõik nii siirad ja toredad et ma täitsa usun et see tõesti ongi nii.

Vulkanoloogia

Olen kogu aeg kasutanud vulkanoloogiat loengus sellise eriala näitena, mille eesti termineid pole suurt kuskilt võtta, kuna sellega lihtsalt ei tegeleta eesti keeles. Nüüd nii ongi, et ei tea. Pyroclastic flow? Kuigi nii lihtne asi on ilmselt ka kooli geograafiaõpikus olemas.

Kõigepealt ronisin vulkaani otsa: Merapi, Indoneesia kõige aktiivsem. Ronida oli tore ja täitsa jaksasin; kui juhendi järgi pidi terve inimene ära käima 5 tunniga, ülejäänud 9ga, siis mul läks 5:30. Aga üleval võttis suu ammuli ja jala värisema küll. Et muidu nagu mägi ikka, ainult ajab kohati tossu välja, ja siis järsku tuleb vastu silma järgi mitusada meetrit sügav ja sama lai püstloodis seintega auk, mille põhjas podiseb ja visiseb. Ma üldiselt nagu ei kardaks kõrgust, aga selle serva peal liigutasin ennast küll hästi ettevaatlikult, nt tundus fotoka väljavõtmine tõsise tasakaaluharjutusena, mida oleks kindlam teha istudes. Väga äge koht.

Seejärel kohtusin Belgia vulkanoloogiga, kes koos kahe kohaliku kandja ja hunniku varustusega sealsamas lähedal telkis. Turiste praegu palju pole, mistõttu sain privaatloengu interesting fenomenonidest (lugeda groteski piiril balansseeriva prantsuse aktsendiga). Üks kandjatest oli turistidega tipus olnud ka 2010 purske alguses, kui kirjeldatud august järsku kuumi kive hakkas välja lendama. Ta nägi praegugi veel ehmatanud välja.

Ja lõpuks käisin teisel pool mäge vaatamas 2010 purske jälgi. See püroklastiline vool (või misiganes) on 700-kraadine gaasi ja kivide segu, mis liigub mööda mäekülge alla kiirusega 300 km/h. Niimoodi valmistataksegi Pompeii laadseid muuseume. Kõik on nagu enne oli, ainult hästi läbiküpsenud ja 5 mm lumivalge tuhakihiga kaetud. Niisuguseid talviseid vaikelusid näidati ainult pildi pealt, aga külad olid osaliselt rusuvooluga kaetud ja mahajäetud praegugi. Üks tädi, kes rusuvälja peale tehtud krossiraja ääres küpsiseid ja limonaadi müüs, näitas naerdes näpuga enda alla et mu küla on umbes seitse meetrit sealpool. (Krossirada oma motorolleriga muidugi proovisin. Hämmastav riistapuu.)

Ja täna tegin vastu. Kui söögikoha kelner (sõin nii kohalikus kohas, et enamus laudu olid madalad ja toolideta ja lusika asemel toodi kätepesukauss) pärast tuli miski paberiga ja sealt püüdlikult ette luges "känn ai teik ä piktsö viz juu", siis andsin oma fotoka ka.

Vihmavarjus

Jäin poolmeelega pärastlõunase vihma kätte (jälle motorolleriga) ja keerasin sisse esimesse majja kus tundus süüa saavat. See oli siiski pigem pood, aga saiakest onu ikka andis, ja tädi tegi mulle terve õllekannutäie head lahustuvat kohvi.

Oih, aga nüüd kutsuti hoopis tuppa sööma. Riis kana, kartuli ja riisikrõpsudega, nämma. Vestleme vestmiku abil, mille paljunduse onu välja otsis. Õppejõud on selle järgi "guru". Kõlab hästi.

Rokistaar

Ennist käisin vaatamisväärsust tegemas. Borobuduri tempel, kus wikitravel hoiatas et lääne turist on kohalikele suurem vaatamisväärsus kui tempel ise. Oligi. Ma ilutsen nüüd mitmesajas perealbumis. Aga tänu hoiatusele jaksasin seda heatujuliselt võtta, mõned neist oskasid natuke suhelda ka ja täitsa pull oli. Ühtlasi väidetavalt maailma suurim buda tempel nähtud.