Saab ikka küll

Täna siis käisin motorolleriga kõrbes, mis asub vulkaani kraatris. Üllatavalt hästi sai vapper aparaat hakkama oma väikeste rataste ja siledate kummidega. Loodan et tal oli ka tore end korraks nagu päris motikana tunda.

Aga suure kraatri sees oli väike kraater, mis tõepoolest podises ja ajas väävlihaisu välja.

Ja ikkagi vanadus

Ühtlasi sai lahendatud mõistatus, kas väsimust põhjustas vanadus või spetsiaalne väsimustpõhjustav mürgiputukas. Selgub et need on kaanid, ja paraku pole üldse mürgised. Mustad asjad ongi loomakesed ise, mitte nende junnid, verekäkid vms, mida alguses arvasin.

Jalad on muuseas ilusti ära puhanud ja täna seal rahvuspargi kontoris käimise mõte oli siinse saare kõige kõrgem mägi, Semeru. Aga see on detsembri keskpaigani kinni, sest hiljuti olevat seal käinud 3500 illegaalset matkajat, kes olevat kogu mäe ära lagastanud, nii et hais ulatub kaugele, ja rahvuspargil läheb nüüd koristamisega aega.

Ei saa

Motikapakkuja hüppas hommikul siiski alt ära, ütles et sinna mäe otsa ei saa motikaga minna. Vähemalt tema ei lähe ja oma uut ilusat punast motikat muidugi mulle ka ei anna. Rahvuspargi kontori onu ütles et saab küll, aga see teda ei veennud. Niisiis veetsime suurema osa vihmavabast hommikupoolikust vaieldes ja alternatiivset motikarentijat otsides, vahepeal tuli ka auto rentimise vastu võidelda, aga lõpuks käisime siiski motorolleriga (st mitte uue punase motikaga) vihmahoogude vahel linnalähedast koske vaatamas.

Tee peal sain lisaks veel ühele kummiparandusele ja (religiooni)filosoofilistele aruteludele korduvalt süüa-juua kohalike oma kohtades, kus toit oli kohe päris oluliselt maitsvam kui turisti omades. Kombed ka täitsa ägedad: astud katuselt rippuva kile vahelt sisse, pärast (väga) põgusat tervitamist lihtsalt istud inimeste juurde lauda maha, neid eelnevalt natuke koomale lükates, tõstad nende eest toidukausi enda ette ja hakkad sööma. Täna olid kanamaksavardad, midagi paksu pelmeenisupi laadset ja piim ingveriga. Pärast kile vahelt väljudes maksad kahe inimese kõhutäie eest pool eurot.

Vetsust

Üks varasem pilt: see ilma seinteta koht oleks tegelikult väga hästi sobinud kõhuhätta jäämiseks, kohe lust niisuguse vaatega vetsus istuda. Taamal umbes nende kahe suure laeva kohal on pilvede sees peidus ka Agungi vulkaan, mis hommikul, kui ma päriselt vetsus käisin ja fotokat ei viitsinud tooma minna, mida hiljem kibedasti kahetsesin, oli ka ilusti postkaardilikult näha (jah, tuligi spontaanselt selline lause). Aga näe ikka ei jäänud kõhuhätta. Kuigi kergelt keerab kogu aeg.

Täna siis lõppes ettevalmistuskursus turismitööstuses ja lendasin "päris" Indoneesiasse, Malangi linna. Siin pole veel ühtegi omasugust turisti näinud, küll aga saab juba alates lennukist täitsa kohalikega suhelda. Homme ilmselt motikaga mägedesse, täna käisin juba proovisõidul restoraani ja tagasi. Magamiseks läheb siin jälle kõrvatroppe vaja, kuigi hotell on suur ja viisakas ja tähtsa näoga kohalikku ärirahvast täis.

Loomad

Söögiisu on täitsa tagasi: õhtuks sõin barrakuudat. Tegutsemise isu ka tagasi: seesama söögikoht pakub kookospalmi otsa ronimise kursusi, jäin täitsa mõttesse, kui ainult jalad nii läbi ei oleks.

Hotell on selline äge, et seinu polegi ümber, toast otse merevaade, või maiteagi kuidas seda kirjeldada. No nagu rõdul magad noh. Ja hotelli brosüür palub retseptsiooni helistada, kui ahve on liiga palju.

Pildil on telefonikaamera panoraamifunktsiooni katsetus: Ujungi veepalee. Siinsel viimasel kuningal oli neid kolm tükki, iga naise jaoks üks. Selles palees elava naisega oli viis last, aga lastetuba oli umbes 10 ruutmeetrit. Large the garden - small the house, ütles palees hängiv giidi moodi poiss.

Toibun

Nüüd olen vahelduseks jälle mere ääres, vedelen ja toibun mäest. Laugest trepist basseini minnes toetun raskelt käsipuule nagu õige vanainimene. Aga just käidi ütlemas et kohe tuleb putukatõrje, mispeale ma läksin ujuma, et jõuaks enne ära käia, ja tagasi tulles leidsin et arvuti klahvide vahed ja alused olid paksult sipelgaid täis. Ilmselt nad arvasid et kliendi arvuti võiks olla üks suhteliselt ohutu koht tõrje üleelamiseks. Ja ma ei saa neid ju kätte ka, ilmselt toon koju tulles kaasa võõrliigi.

Agung

Eile sai esimene vulkaan käidud: Gugung Agung, 3031 m. Tunne alla jõudes oli küll selline, et ühtlasi viimane. Olin täiesti kurnatud, ülesminek võttis pool ja allatulek kaks tundi kauem kui plaanitud (kokku 11 tundi). Vahepeal oli nii külm, et panin termokile ümber, nagu pildil näha. Külmavärinad läksid õhtuks üle, söögiisu pole siiani õieti tagasi tulnud. Ronimise algus oli džunglis kõrges rohus ja pärast avastasin mingid täiesti kummalised hammustused jalgadelt, nii et nüüd on kaks hüpoteesi: kas ootamatut kurnatust tekitas tundmatu poolmürgine hammustaja, või siis lihtsalt vanadus.

Veel paksem turist

Läksin ilmateadete uurimisega alt, uskusin vihma ja jätsin täna mäe otsa minemata. Hommikul ärgates oli muidugi lai päike väljas ja päev otsa ei sadanud tilkagi. Tegin siis tööpäeva basseini ääres. Õhtul näidati tantsuetendust, kus muuhulgas selgus, mis saab tantsijatest, kui nad vanaks jäävad. Ksülofonimängijad. Üsna monotoonne ja kõrvulukustav oli.

Aga ahve mängivad väiksed lapsed olid täitsa toredad.

Nüüd õhtul veel sain päeva kirja sellega, et viskasin vette tagasi suure vuntsidega kala, kes suvatses hotelli tiigist kõnnitee peale hüpata.

Kohustuslik pilt

Aa ja veel eile sai tehtud kohustuslik pilt. Estraveli ajakirjas oli hiljuti et mida tuleb Indoneesias pildistada: lambivarju siseküljel olevat sisalikku. Tehtud.

Turist

Täna oli tavaline igava paksu turisti päev. Aga et ikka elumärki anda, siis panen kirja et delfiinid, snorgeldamine, õpik, autokummi parandus, paar templit, teeäärest ostetud tundmatud viljad (sh durian mis haiseb ropult, pildil), autoga läbitav botaanikaaed, kohalike turistide auto väljalükkamine kraavist, hotelli otsingud paksus udus, nüüd pärast mõnede nõukahõnguliste poolmahajäetud sanatooriumide ärapõlgamist leitud pambusest ja palmilehtedest onn, või villa, kuidas võtta. Head ööd (sest delfiinid ärkasid vara).

Coco

Tänane päev algas mõnusa kirjutamisega Coco hotelli basseini ääres. Saldo seni kokku 3 lk, sissejuhatuse ver.3 on valmis, nüüd üritan ver.2 ülejäänud teksti kõlbulikud osad uue plaani järgi ümber struktureerida ja siia kopipeistida ja homme Tartus toimuvaks projektikoosolekuks õpiku praeguse seisu ära esitada. Pildi juurde on tore mõelda, et Eesti kell on 3 öösel.

Spektaakel

Eile näidati kõigepealt taltsaid ahve templi taga metsas, ja seejärel asja, mida Lonely Planet kirjeldas kui "sunset spectacle", mida turistid sellistes hulkades vaatamas käivad, et pärast on liiklusummik. Mina loll turist tõlgendasin seda kui mingit etendust meres olevas templis päikseloojangul, küsisin veel mitmest kohast et kus see on ja mis kell ja kust on kõige parem vaadata. Tundus nagu et kohalikud vaatasid seepeale veidi imelikult. No ja siis selguski et jutt oli tavalisest päikese loojumisest. Igatahes, siin ta on. Kalda all koobastes antakse püha allikavett ja näidatakse püha madu. Minust veel turistimatele turistidele.

Champlung

Balil on hea soe (30). Peaks nagu olema vihmaperiood, aga hotellimees ütles et neil on lennujaama laienduse ehitus pooleli, mistõttu lükati vihm edasi. Pildil olen rannarestoraanis The Champlung, kus on vifi. Suur osa hommikupoolikust kulus plätude soppamisele, sest siin ühes poes oli nii suur valik. Aga nüüd on u 1,2 lk õpikut kirjutatud.

Päikese loojudes hakkas bänd mängima ja mängib täitsa hästi. Kui proovin ignoreerida tüütult püsivat mõtet, et oleksin parema meelega kodus jahedas, on siin täitsa tsill olla. Vähemalt pärast üht suurt õlut.

Indoneesia jne

Umbes siin algas seekordne reis. Evakueerusin konverentsilt (Brüsselis) ja sõitsin rendijalgrattaga raudteejaama. Nüüd olengi täitsa nagu reisi peal.

Lendan nüüd

Täna oli siis täitsa viimane päev siin lõunas, kohe istun lennukisse. Sain hommikul ikka jooksmas ja meres ujumas ära käidud, kuigi jahedavõitu vesi oli. Väsitasin ära oma jalakesed ja kõrvetasin ära oma peakese. Siis võtsin hotellist torukübaraga neegri käest oma porise seljakoti ja jõudsin vahejuhtumiteta lennujaama.

Viimane päev

Või no peaaegu viimane, homme hilisõhtul lendan. Põõnasin poole päevani, sõin hommikust, sain Google'i kalendri lõpuks telefoniga sünkroonima, põõnasin veel ja ajasin ennast siis poolvägisi toast välja. Ei leidnud treppi millega kaljudest alla randa saaks, aga leidsin kalju serva pealt langevarju tandemhüpete pakkuja. Alla temaga siiski ei saanud, sest siin kalda ja kõrghoonete ääres on nii tugev tõusev õhuvool, et nad käivad ära kus tahavad ja maanduvad erilise pingutuseta sealsamas kust õhku tõusevad. Aga lendamise proovisin ikka ära, täitsa lahe oli. Üle oma hotelli ja välja merele ja puha, nagu karlssonid Pärnus ainult ilma mootorita. Seejärel sõin jälle liiga palju, väidetavalt kohalikku spetsialiteeti anticucho't, mis paistis olevat vardas grillitud süda.

Lima

Lonely Planet hoiatab et vaesus on probleem. Hotelli portjee küsis kas ma mõtlen üksi kesklinna minna. Muidugi. Kesklinn on üsna väikeste mööndustega täitsa euroopalik, ainult gringo saab üllatavalt palju tähelepanu, ja tõepoolest, see ei tundu olevat sõbralik tähelepanu ega ka mitte katse midagi müüa. Kui päris peatänavalt natuke kõrvale kaldusin (umbes nagu Viru tänavalt Karja tänavale) siis tuli politseinik juurde, ütles "Senjoor deinser deinser ritorn Lima" ja lükkas mu peatänavale tagasi. Politseinikke on kõik kohad täis, kilpidega, automaatidega, soomusautodega ja niisama. (See viimane sisaldab ka arvukalt esindatud alamkategooriat "liibuvates pükstes nais-motopolitseinik liiklust reguleerimas", pildil.) Ega ma neid väga ei usu, aga no hea küll, olen ikkagi taksoga sõitmise ära õppinud. Praeguseks jälle taandunud kodu lähedale ja joon rannas ühe värskelt pressitud mahla piimaga enne kui lasen portjeede armeel endale head ööd soovida. Muuseas, kas teil on kuused juba ehitud? Siin on.

Üks pilvelõhkuja või väiksem maja

Pidevast saginast ja koti külge klammerdumisest tüdinuna (see juhtus 4 nädalaga nagu pidigi) varjusin Marrioti hotelli 10. korrusele, vedelen voodis, vahin ookeani ja mõtlen kas minna rootsi lauda sööma või ujuma või mõlemat. Võibolla pärastpoole ka linna peale.

Näljahäda

Kuuldavasti olevat mingi Iiri näljahäda ajal kartuli hinnatõus toonud kaasa kartuli tarbimise suurenemise - sest muu jaoks ei jätkunud enam raha.. Mul täna (pühapäeval) samamoodi. Hommikul eksisin bussifirma valikuga, sõit oli ebameeldiv ja võttis ära Arequipasse mineku tuju, seda enam et selle linna ümbrus nägi niimoodi välja et siia tuleb niikuinii põhjalikumalt tagasi tulla. Valisin niisiis reast kõige ilusama Lima bussi, ostsin sellele eelviimase pileti ja olen nüüd juba 2 tundi 15st ära sõitnud.

Pilvedest veel

Tolle pilvemotikluse päeva juurde tahtsin veel öelda et seal polnud mitte ainult lennata oskamise, vaid lausa lendamise tunne. Kõik see vabadus ja tuul nagu ikka,aga lisaks asjaolu et pilved ja mingid suured rahulikult hõljuvad linnud (kondorid?) asusid must allpool. Nii et see tunne võib ka niisugusest allikast tulla. Aga praegu on üsna selline olek et reisiga on ühel pool ja jäänud on kojusõit. Kulgengi laisalt ja tasapisi toibudes Lima poole, täna ilmselt Arequipasse. Kogu Cuszco kant jääb järgmiseks korraks.

Müüt purustatud

Korralikus hotellis on korralik krõbuskavalik, peamiselt kohalikud teraviljad (üks on quinua, teiste nimesid ei tea) paisutatud või jahvatatud kujul. Ja nende peeneteralisemate segu jogurtiga maitseb täpselt nagu kama.

Valimised

Boliivias on pühapäeval valimised, mille eest evakueerusin Peruusse, kuna valimiste päeval ei toimi mitte midagi, isegi piiripunktid mitte, ja võib tulla rahutusi. Puno on seevastu tore turistilinn, kus on viisakad hotellid ja õhtusöögi kõrvale näidatakse folgisõud. Tantsud on lihtsakesed, aga muusikud näevad vägevasti vaeva ja kostüümivahetusi on olnud kümmekond. Imelik, aga taaskord oli kõige lahedam tants meestetants. Natuke piinlik on ainult et laval on rohkem rahvast kui saalis. Aga kuna siin kestab veel Mati sünnipäev, siis väärib märkimist et bändi solist on natuke Mati moodi olemisega.

Jälle jalgsi

Tegelikult on nii hea jalgsi olla, päris ära väsitas see motiklus. Hommikul sain töötava motika kätte nagu lubatud ja kihutasin eriliste peatusteta La Pazi tagasi, sest ei tahtnud enam lisapäeva võtta. Tee oli just selline kihutamise tee, kitsas ja kõver aga vaateid eriti ei paistnud. Lõpuks veetsin veel tunnikese siinset kesklinna otsides ja oligi valmis. Aga ehtsal mangol tuleb koor maha nagu banaanil, mistõttu neid saab tee äärest osta ja sealsamas ka pesemata kätega süüa.

Vees

Täna (neljapäeval) on antud ohtralt veetakistusi. Esimesest juhatas pildiloleva liinibussi (!) juht mind mööda mingi väikese rippsilla peale. Teisest ülesaamiseks hääletasin veoauto peale. Kolmas tundus tehtav ja proovisin. Ei olnud tehtav, vool oli liiga kiire. Tänu sellele et kaks härrasmeest mind märkasid, riidest lahti võtsid ja appi sukeldusid, pääsesin üldse allavoolu ära ujumisest koos ratta ja pagasiga. Mingi ime läbi õnnestus pärast kaldasse klammerdumist isegi seljakott pakiraamilt kätte saada ilma et ta väga märjaks oleks saanud. Aga rattale see muidugi ei meeldinud, hääletasin järgmise veoauto peale, mis tegelikult oli ka natuke nagu liinibuss, ja nüüd on ratas Guanay linna ainsa motikamehaaniku käes, homme kell 10 lubas et peaks valmis olema. See veoautokastis sõit oli 15 km ja aega kulus üle 2 tunni, kuna tee oli vahepeal ära uhutud ja paarkümmend jeepi ja veokat koos karja reisijatega siirdus kohati autode käsitsi tõstmist sisaldavale ümbersõidule. Olen üleni sinikaid täis ja täiesti ära väsind, aga üsna rõõmsatujuline. Inimesed on toredad.

Kalifornia

Uskumatuid hotelle on olnud viimasel ajal. Üleeile siis see endine prefektuurihoone Soratas, mis saavutas oma täiuslikkuse sellega, et kui hommikusöögile laekusin, mängis seal Hotel California töötlus kohalike pillidega. Eile olin mingis juhuslikus külas Santa Rosas (kus internett oli rikkis) ainuke gringo, ööbisin ühe poe tagahoovis puust voodiga kuuris (pildil koht pererahva pesumasina kõrval kuhu motikas kästi parkida, sissevälja sain jälle pildil nähaolevate treppide kaudu) ja pesin külma dusiga mille äravool oli ukse alt tänavale. Täna jällegi Guanay linnakese parim hotell, nimi on Ritzi või midagi sellist, aga kus ei ole vett. Vesi antakse ämbriga kaasa kui toa võtad. Hinnanäiteid: täitsa nämma kahekäiguline õhtusöök, 12 bolivianot. Kaheliitrine pudel Fantat 18. Öö kuuris 25. Motika transport veoautoga läbi jõe 50. Korruta 1,5-ga, siis saad kroonid. Täna üks vanamees küsis kust ma tulen ja palju mu lennupilet maksis, täitsa piinlik oli öelda, rääkimata sellest et mu motika päevarent on poolteist siinset kuupalka.

Pilves

Hakkan jõudma peamisse kokakasvatuse piirkonda. Siin on täiesti kujuteldamatult lahe, see kõik on üks suur ja meeldivalt vaheldusrikas krossirada (peamiselt saviliiv, kiviklibu ja veetakistused). Vahemaad on sadades kilomeetrites, kõrguste vahed kilomeetrites, kõik see toimub botaanikaaia palmimajas ja juurde näidatakse vaateid, mida tavaliselt näeb pigem lennukiaknast. Olen vist leidnud uue lemmikkoha maamuna peal, eelmine oli Nepaal.

Mäe otsast all

Üürisin motika ja tulin La Pazist põhja poole mägedest alla. Hea et alla, sest motika spidokas näitab kilomeetrite asemel miile ja ma olin viimasest bensujaamast juba tükk aega möödas kui seda taipasin. Veeresin siis rahulikult seisva mootoriga mööda imelahedat teed ligi 1500 m allapoole. Jõudsingi Sorata linna (külla?), kus on nii bensujaam kui ka lossisarnases endises prefektuurihoones asuv hotell, mille trepist sain üles sõita (motikaüürija ei lubanud ratast öösel väljas hoida). Õhtust sõin La Casa del Turista's, mille perenaine minu saabudes õmblustöö laua pealt kokku korjas ja palju head süüa andis. Lõuna jäi nimelt vahele, sest suure osa päevast võttis La Pazist õigele poole välja navigeerimine. Sügavas jõeorus asumine teeb selle linna liiklusskeemi huvitavaks.