Täna (neljapäeval) on antud ohtralt veetakistusi. Esimesest juhatas pildiloleva liinibussi (!) juht mind mööda mingi väikese rippsilla peale. Teisest ülesaamiseks hääletasin veoauto peale. Kolmas tundus tehtav ja proovisin. Ei olnud tehtav, vool oli liiga kiire. Tänu sellele et kaks härrasmeest mind märkasid, riidest lahti võtsid ja appi sukeldusid, pääsesin üldse allavoolu ära ujumisest koos ratta ja pagasiga. Mingi ime läbi õnnestus pärast kaldasse klammerdumist isegi seljakott pakiraamilt kätte saada ilma et ta väga märjaks oleks saanud. Aga rattale see muidugi ei meeldinud, hääletasin järgmise veoauto peale, mis tegelikult oli ka natuke nagu liinibuss, ja nüüd on ratas Guanay linna ainsa motikamehaaniku käes, homme kell 10 lubas et peaks valmis olema. See veoautokastis sõit oli 15 km ja aega kulus üle 2 tunni, kuna tee oli vahepeal ära uhutud ja paarkümmend jeepi ja veokat koos karja reisijatega siirdus kohati autode käsitsi tõstmist sisaldavale ümbersõidule. Olen üleni sinikaid täis ja täiesti ära väsind, aga üsna rõõmsatujuline. Inimesed on toredad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar