Lendan nüüd

Täna oli siis täitsa viimane päev siin lõunas, kohe istun lennukisse. Sain hommikul ikka jooksmas ja meres ujumas ära käidud, kuigi jahedavõitu vesi oli. Väsitasin ära oma jalakesed ja kõrvetasin ära oma peakese. Siis võtsin hotellist torukübaraga neegri käest oma porise seljakoti ja jõudsin vahejuhtumiteta lennujaama.

Viimane päev

Või no peaaegu viimane, homme hilisõhtul lendan. Põõnasin poole päevani, sõin hommikust, sain Google'i kalendri lõpuks telefoniga sünkroonima, põõnasin veel ja ajasin ennast siis poolvägisi toast välja. Ei leidnud treppi millega kaljudest alla randa saaks, aga leidsin kalju serva pealt langevarju tandemhüpete pakkuja. Alla temaga siiski ei saanud, sest siin kalda ja kõrghoonete ääres on nii tugev tõusev õhuvool, et nad käivad ära kus tahavad ja maanduvad erilise pingutuseta sealsamas kust õhku tõusevad. Aga lendamise proovisin ikka ära, täitsa lahe oli. Üle oma hotelli ja välja merele ja puha, nagu karlssonid Pärnus ainult ilma mootorita. Seejärel sõin jälle liiga palju, väidetavalt kohalikku spetsialiteeti anticucho't, mis paistis olevat vardas grillitud süda.

Lima

Lonely Planet hoiatab et vaesus on probleem. Hotelli portjee küsis kas ma mõtlen üksi kesklinna minna. Muidugi. Kesklinn on üsna väikeste mööndustega täitsa euroopalik, ainult gringo saab üllatavalt palju tähelepanu, ja tõepoolest, see ei tundu olevat sõbralik tähelepanu ega ka mitte katse midagi müüa. Kui päris peatänavalt natuke kõrvale kaldusin (umbes nagu Viru tänavalt Karja tänavale) siis tuli politseinik juurde, ütles "Senjoor deinser deinser ritorn Lima" ja lükkas mu peatänavale tagasi. Politseinikke on kõik kohad täis, kilpidega, automaatidega, soomusautodega ja niisama. (See viimane sisaldab ka arvukalt esindatud alamkategooriat "liibuvates pükstes nais-motopolitseinik liiklust reguleerimas", pildil.) Ega ma neid väga ei usu, aga no hea küll, olen ikkagi taksoga sõitmise ära õppinud. Praeguseks jälle taandunud kodu lähedale ja joon rannas ühe värskelt pressitud mahla piimaga enne kui lasen portjeede armeel endale head ööd soovida. Muuseas, kas teil on kuused juba ehitud? Siin on.

Üks pilvelõhkuja või väiksem maja

Pidevast saginast ja koti külge klammerdumisest tüdinuna (see juhtus 4 nädalaga nagu pidigi) varjusin Marrioti hotelli 10. korrusele, vedelen voodis, vahin ookeani ja mõtlen kas minna rootsi lauda sööma või ujuma või mõlemat. Võibolla pärastpoole ka linna peale.

Näljahäda

Kuuldavasti olevat mingi Iiri näljahäda ajal kartuli hinnatõus toonud kaasa kartuli tarbimise suurenemise - sest muu jaoks ei jätkunud enam raha.. Mul täna (pühapäeval) samamoodi. Hommikul eksisin bussifirma valikuga, sõit oli ebameeldiv ja võttis ära Arequipasse mineku tuju, seda enam et selle linna ümbrus nägi niimoodi välja et siia tuleb niikuinii põhjalikumalt tagasi tulla. Valisin niisiis reast kõige ilusama Lima bussi, ostsin sellele eelviimase pileti ja olen nüüd juba 2 tundi 15st ära sõitnud.

Pilvedest veel

Tolle pilvemotikluse päeva juurde tahtsin veel öelda et seal polnud mitte ainult lennata oskamise, vaid lausa lendamise tunne. Kõik see vabadus ja tuul nagu ikka,aga lisaks asjaolu et pilved ja mingid suured rahulikult hõljuvad linnud (kondorid?) asusid must allpool. Nii et see tunne võib ka niisugusest allikast tulla. Aga praegu on üsna selline olek et reisiga on ühel pool ja jäänud on kojusõit. Kulgengi laisalt ja tasapisi toibudes Lima poole, täna ilmselt Arequipasse. Kogu Cuszco kant jääb järgmiseks korraks.

Müüt purustatud

Korralikus hotellis on korralik krõbuskavalik, peamiselt kohalikud teraviljad (üks on quinua, teiste nimesid ei tea) paisutatud või jahvatatud kujul. Ja nende peeneteralisemate segu jogurtiga maitseb täpselt nagu kama.

Valimised

Boliivias on pühapäeval valimised, mille eest evakueerusin Peruusse, kuna valimiste päeval ei toimi mitte midagi, isegi piiripunktid mitte, ja võib tulla rahutusi. Puno on seevastu tore turistilinn, kus on viisakad hotellid ja õhtusöögi kõrvale näidatakse folgisõud. Tantsud on lihtsakesed, aga muusikud näevad vägevasti vaeva ja kostüümivahetusi on olnud kümmekond. Imelik, aga taaskord oli kõige lahedam tants meestetants. Natuke piinlik on ainult et laval on rohkem rahvast kui saalis. Aga kuna siin kestab veel Mati sünnipäev, siis väärib märkimist et bändi solist on natuke Mati moodi olemisega.

Jälle jalgsi

Tegelikult on nii hea jalgsi olla, päris ära väsitas see motiklus. Hommikul sain töötava motika kätte nagu lubatud ja kihutasin eriliste peatusteta La Pazi tagasi, sest ei tahtnud enam lisapäeva võtta. Tee oli just selline kihutamise tee, kitsas ja kõver aga vaateid eriti ei paistnud. Lõpuks veetsin veel tunnikese siinset kesklinna otsides ja oligi valmis. Aga ehtsal mangol tuleb koor maha nagu banaanil, mistõttu neid saab tee äärest osta ja sealsamas ka pesemata kätega süüa.

Vees

Täna (neljapäeval) on antud ohtralt veetakistusi. Esimesest juhatas pildiloleva liinibussi (!) juht mind mööda mingi väikese rippsilla peale. Teisest ülesaamiseks hääletasin veoauto peale. Kolmas tundus tehtav ja proovisin. Ei olnud tehtav, vool oli liiga kiire. Tänu sellele et kaks härrasmeest mind märkasid, riidest lahti võtsid ja appi sukeldusid, pääsesin üldse allavoolu ära ujumisest koos ratta ja pagasiga. Mingi ime läbi õnnestus pärast kaldasse klammerdumist isegi seljakott pakiraamilt kätte saada ilma et ta väga märjaks oleks saanud. Aga rattale see muidugi ei meeldinud, hääletasin järgmise veoauto peale, mis tegelikult oli ka natuke nagu liinibuss, ja nüüd on ratas Guanay linna ainsa motikamehaaniku käes, homme kell 10 lubas et peaks valmis olema. See veoautokastis sõit oli 15 km ja aega kulus üle 2 tunni, kuna tee oli vahepeal ära uhutud ja paarkümmend jeepi ja veokat koos karja reisijatega siirdus kohati autode käsitsi tõstmist sisaldavale ümbersõidule. Olen üleni sinikaid täis ja täiesti ära väsind, aga üsna rõõmsatujuline. Inimesed on toredad.

Kalifornia

Uskumatuid hotelle on olnud viimasel ajal. Üleeile siis see endine prefektuurihoone Soratas, mis saavutas oma täiuslikkuse sellega, et kui hommikusöögile laekusin, mängis seal Hotel California töötlus kohalike pillidega. Eile olin mingis juhuslikus külas Santa Rosas (kus internett oli rikkis) ainuke gringo, ööbisin ühe poe tagahoovis puust voodiga kuuris (pildil koht pererahva pesumasina kõrval kuhu motikas kästi parkida, sissevälja sain jälle pildil nähaolevate treppide kaudu) ja pesin külma dusiga mille äravool oli ukse alt tänavale. Täna jällegi Guanay linnakese parim hotell, nimi on Ritzi või midagi sellist, aga kus ei ole vett. Vesi antakse ämbriga kaasa kui toa võtad. Hinnanäiteid: täitsa nämma kahekäiguline õhtusöök, 12 bolivianot. Kaheliitrine pudel Fantat 18. Öö kuuris 25. Motika transport veoautoga läbi jõe 50. Korruta 1,5-ga, siis saad kroonid. Täna üks vanamees küsis kust ma tulen ja palju mu lennupilet maksis, täitsa piinlik oli öelda, rääkimata sellest et mu motika päevarent on poolteist siinset kuupalka.

Pilves

Hakkan jõudma peamisse kokakasvatuse piirkonda. Siin on täiesti kujuteldamatult lahe, see kõik on üks suur ja meeldivalt vaheldusrikas krossirada (peamiselt saviliiv, kiviklibu ja veetakistused). Vahemaad on sadades kilomeetrites, kõrguste vahed kilomeetrites, kõik see toimub botaanikaaia palmimajas ja juurde näidatakse vaateid, mida tavaliselt näeb pigem lennukiaknast. Olen vist leidnud uue lemmikkoha maamuna peal, eelmine oli Nepaal.

Mäe otsast all

Üürisin motika ja tulin La Pazist põhja poole mägedest alla. Hea et alla, sest motika spidokas näitab kilomeetrite asemel miile ja ma olin viimasest bensujaamast juba tükk aega möödas kui seda taipasin. Veeresin siis rahulikult seisva mootoriga mööda imelahedat teed ligi 1500 m allapoole. Jõudsingi Sorata linna (külla?), kus on nii bensujaam kui ka lossisarnases endises prefektuurihoones asuv hotell, mille trepist sain üles sõita (motikaüürija ei lubanud ratast öösel väljas hoida). Õhtust sõin La Casa del Turista's, mille perenaine minu saabudes õmblustöö laua pealt kokku korjas ja palju head süüa andis. Lõuna jäi nimelt vahele, sest suure osa päevast võttis La Pazist õigele poole välja navigeerimine. Sügavas jõeorus asumine teeb selle linna liiklusskeemi huvitavaks.