Lendan nüüd

Täna oli siis täitsa viimane päev siin lõunas, kohe istun lennukisse. Sain hommikul ikka jooksmas ja meres ujumas ära käidud, kuigi jahedavõitu vesi oli. Väsitasin ära oma jalakesed ja kõrvetasin ära oma peakese. Siis võtsin hotellist torukübaraga neegri käest oma porise seljakoti ja jõudsin vahejuhtumiteta lennujaama.

Viimane päev

Või no peaaegu viimane, homme hilisõhtul lendan. Põõnasin poole päevani, sõin hommikust, sain Google'i kalendri lõpuks telefoniga sünkroonima, põõnasin veel ja ajasin ennast siis poolvägisi toast välja. Ei leidnud treppi millega kaljudest alla randa saaks, aga leidsin kalju serva pealt langevarju tandemhüpete pakkuja. Alla temaga siiski ei saanud, sest siin kalda ja kõrghoonete ääres on nii tugev tõusev õhuvool, et nad käivad ära kus tahavad ja maanduvad erilise pingutuseta sealsamas kust õhku tõusevad. Aga lendamise proovisin ikka ära, täitsa lahe oli. Üle oma hotelli ja välja merele ja puha, nagu karlssonid Pärnus ainult ilma mootorita. Seejärel sõin jälle liiga palju, väidetavalt kohalikku spetsialiteeti anticucho't, mis paistis olevat vardas grillitud süda.

Lima

Lonely Planet hoiatab et vaesus on probleem. Hotelli portjee küsis kas ma mõtlen üksi kesklinna minna. Muidugi. Kesklinn on üsna väikeste mööndustega täitsa euroopalik, ainult gringo saab üllatavalt palju tähelepanu, ja tõepoolest, see ei tundu olevat sõbralik tähelepanu ega ka mitte katse midagi müüa. Kui päris peatänavalt natuke kõrvale kaldusin (umbes nagu Viru tänavalt Karja tänavale) siis tuli politseinik juurde, ütles "Senjoor deinser deinser ritorn Lima" ja lükkas mu peatänavale tagasi. Politseinikke on kõik kohad täis, kilpidega, automaatidega, soomusautodega ja niisama. (See viimane sisaldab ka arvukalt esindatud alamkategooriat "liibuvates pükstes nais-motopolitseinik liiklust reguleerimas", pildil.) Ega ma neid väga ei usu, aga no hea küll, olen ikkagi taksoga sõitmise ära õppinud. Praeguseks jälle taandunud kodu lähedale ja joon rannas ühe värskelt pressitud mahla piimaga enne kui lasen portjeede armeel endale head ööd soovida. Muuseas, kas teil on kuused juba ehitud? Siin on.

Üks pilvelõhkuja või väiksem maja

Pidevast saginast ja koti külge klammerdumisest tüdinuna (see juhtus 4 nädalaga nagu pidigi) varjusin Marrioti hotelli 10. korrusele, vedelen voodis, vahin ookeani ja mõtlen kas minna rootsi lauda sööma või ujuma või mõlemat. Võibolla pärastpoole ka linna peale.

Näljahäda

Kuuldavasti olevat mingi Iiri näljahäda ajal kartuli hinnatõus toonud kaasa kartuli tarbimise suurenemise - sest muu jaoks ei jätkunud enam raha.. Mul täna (pühapäeval) samamoodi. Hommikul eksisin bussifirma valikuga, sõit oli ebameeldiv ja võttis ära Arequipasse mineku tuju, seda enam et selle linna ümbrus nägi niimoodi välja et siia tuleb niikuinii põhjalikumalt tagasi tulla. Valisin niisiis reast kõige ilusama Lima bussi, ostsin sellele eelviimase pileti ja olen nüüd juba 2 tundi 15st ära sõitnud.

Pilvedest veel

Tolle pilvemotikluse päeva juurde tahtsin veel öelda et seal polnud mitte ainult lennata oskamise, vaid lausa lendamise tunne. Kõik see vabadus ja tuul nagu ikka,aga lisaks asjaolu et pilved ja mingid suured rahulikult hõljuvad linnud (kondorid?) asusid must allpool. Nii et see tunne võib ka niisugusest allikast tulla. Aga praegu on üsna selline olek et reisiga on ühel pool ja jäänud on kojusõit. Kulgengi laisalt ja tasapisi toibudes Lima poole, täna ilmselt Arequipasse. Kogu Cuszco kant jääb järgmiseks korraks.

Müüt purustatud

Korralikus hotellis on korralik krõbuskavalik, peamiselt kohalikud teraviljad (üks on quinua, teiste nimesid ei tea) paisutatud või jahvatatud kujul. Ja nende peeneteralisemate segu jogurtiga maitseb täpselt nagu kama.

Valimised

Boliivias on pühapäeval valimised, mille eest evakueerusin Peruusse, kuna valimiste päeval ei toimi mitte midagi, isegi piiripunktid mitte, ja võib tulla rahutusi. Puno on seevastu tore turistilinn, kus on viisakad hotellid ja õhtusöögi kõrvale näidatakse folgisõud. Tantsud on lihtsakesed, aga muusikud näevad vägevasti vaeva ja kostüümivahetusi on olnud kümmekond. Imelik, aga taaskord oli kõige lahedam tants meestetants. Natuke piinlik on ainult et laval on rohkem rahvast kui saalis. Aga kuna siin kestab veel Mati sünnipäev, siis väärib märkimist et bändi solist on natuke Mati moodi olemisega.

Jälle jalgsi

Tegelikult on nii hea jalgsi olla, päris ära väsitas see motiklus. Hommikul sain töötava motika kätte nagu lubatud ja kihutasin eriliste peatusteta La Pazi tagasi, sest ei tahtnud enam lisapäeva võtta. Tee oli just selline kihutamise tee, kitsas ja kõver aga vaateid eriti ei paistnud. Lõpuks veetsin veel tunnikese siinset kesklinna otsides ja oligi valmis. Aga ehtsal mangol tuleb koor maha nagu banaanil, mistõttu neid saab tee äärest osta ja sealsamas ka pesemata kätega süüa.

Vees

Täna (neljapäeval) on antud ohtralt veetakistusi. Esimesest juhatas pildiloleva liinibussi (!) juht mind mööda mingi väikese rippsilla peale. Teisest ülesaamiseks hääletasin veoauto peale. Kolmas tundus tehtav ja proovisin. Ei olnud tehtav, vool oli liiga kiire. Tänu sellele et kaks härrasmeest mind märkasid, riidest lahti võtsid ja appi sukeldusid, pääsesin üldse allavoolu ära ujumisest koos ratta ja pagasiga. Mingi ime läbi õnnestus pärast kaldasse klammerdumist isegi seljakott pakiraamilt kätte saada ilma et ta väga märjaks oleks saanud. Aga rattale see muidugi ei meeldinud, hääletasin järgmise veoauto peale, mis tegelikult oli ka natuke nagu liinibuss, ja nüüd on ratas Guanay linna ainsa motikamehaaniku käes, homme kell 10 lubas et peaks valmis olema. See veoautokastis sõit oli 15 km ja aega kulus üle 2 tunni, kuna tee oli vahepeal ära uhutud ja paarkümmend jeepi ja veokat koos karja reisijatega siirdus kohati autode käsitsi tõstmist sisaldavale ümbersõidule. Olen üleni sinikaid täis ja täiesti ära väsind, aga üsna rõõmsatujuline. Inimesed on toredad.

Kalifornia

Uskumatuid hotelle on olnud viimasel ajal. Üleeile siis see endine prefektuurihoone Soratas, mis saavutas oma täiuslikkuse sellega, et kui hommikusöögile laekusin, mängis seal Hotel California töötlus kohalike pillidega. Eile olin mingis juhuslikus külas Santa Rosas (kus internett oli rikkis) ainuke gringo, ööbisin ühe poe tagahoovis puust voodiga kuuris (pildil koht pererahva pesumasina kõrval kuhu motikas kästi parkida, sissevälja sain jälle pildil nähaolevate treppide kaudu) ja pesin külma dusiga mille äravool oli ukse alt tänavale. Täna jällegi Guanay linnakese parim hotell, nimi on Ritzi või midagi sellist, aga kus ei ole vett. Vesi antakse ämbriga kaasa kui toa võtad. Hinnanäiteid: täitsa nämma kahekäiguline õhtusöök, 12 bolivianot. Kaheliitrine pudel Fantat 18. Öö kuuris 25. Motika transport veoautoga läbi jõe 50. Korruta 1,5-ga, siis saad kroonid. Täna üks vanamees küsis kust ma tulen ja palju mu lennupilet maksis, täitsa piinlik oli öelda, rääkimata sellest et mu motika päevarent on poolteist siinset kuupalka.

Pilves

Hakkan jõudma peamisse kokakasvatuse piirkonda. Siin on täiesti kujuteldamatult lahe, see kõik on üks suur ja meeldivalt vaheldusrikas krossirada (peamiselt saviliiv, kiviklibu ja veetakistused). Vahemaad on sadades kilomeetrites, kõrguste vahed kilomeetrites, kõik see toimub botaanikaaia palmimajas ja juurde näidatakse vaateid, mida tavaliselt näeb pigem lennukiaknast. Olen vist leidnud uue lemmikkoha maamuna peal, eelmine oli Nepaal.

Mäe otsast all

Üürisin motika ja tulin La Pazist põhja poole mägedest alla. Hea et alla, sest motika spidokas näitab kilomeetrite asemel miile ja ma olin viimasest bensujaamast juba tükk aega möödas kui seda taipasin. Veeresin siis rahulikult seisva mootoriga mööda imelahedat teed ligi 1500 m allapoole. Jõudsingi Sorata linna (külla?), kus on nii bensujaam kui ka lossisarnases endises prefektuurihoones asuv hotell, mille trepist sain üles sõita (motikaüürija ei lubanud ratast öösel väljas hoida). Õhtust sõin La Casa del Turista's, mille perenaine minu saabudes õmblustöö laua pealt kokku korjas ja palju head süüa andis. Lõuna jäi nimelt vahele, sest suure osa päevast võttis La Pazist õigele poole välja navigeerimine. Sügavas jõeorus asumine teeb selle linna liiklusskeemi huvitavaks.

Mägi

See mägi (Huayna Potosi, veidi üle 6000 m) oli minusuguse jaoks ikka täitsa jube. Olin peaaegu valmis lausa pooleli jätma paarsada m enne tippu, tundus et annan kohe otsad. Aga sain lõpuks ikka käidud, oma pundist (17 inimest) kõige kiiremini kah. Nüüd istun 5130 m peal ülemises onnis ja ootan et seltskond saaks allajalutamiseks valmis. All linnas lähen ilmselt kohe ja pikalt tuttu, kuna äratus mäkke minekuks oli täna kohe pärast keskööd.

Ootan saapaid

Kõrbes oli lahe, nii kõrbe kui ka seltskonna mõttes. Ikka täitsa lahe. Turistine küll, mõnikümmend jeepi iga vaatamisväärsuse juures piknikku pidamas (igal seltskonnal kokk kaasas ja söök suurepärane), aga need vaatamisväärsused olid sellegipoolest ikka täitsa väärsused. Jälle suu ammuli. Aga siis sai see otsa ja sõitsin ööbussiga 12 tundi La Pazi, mis samuti kulges esimene pool aega jalakäijakiirusel mööda kuumaastikku. Siin pealinnas olen jälle omas elemendis, siin on gringokohvikud ja motikalaenutused. Homme lähen kaheks päevaks mäe otsa, praegu ootan korraldaja juures et homne giid tuleks ja saaksin saapaid proovida. Vägisi paistab nii et Peruusse seekord ei jõuagi.

Kõrbesse

Olen Uyuni nimelises linnas (jah, endiselt Boliivias) ja homme lähen kolmeks päevaks jeebiga kõrbesse koos ühe kanadalase ja kahe britiga, kellest ühe vanaema on eestlane. Täna muud ei teinudki kui vibreerisin 7 tunniga Potosist siia mööda samuti üsna kõrbesarnaseid teid. Ja praegu näen ka et eilne blogipostitus ei ole kohale jõudnud, proovin ta kohe uuesti siia tekitada.

Kaevandused

Eilne postitus võibolla veel jõuab siia, aga eile siis käisin kaevanduses sees ka. Enam väga üllatusi ei tulnudki võrreldes väljast nähtuga, aga ekskursioon ise oli otsatult kurnav, mingi kolm tundi kummargil kõndimist ja ronimist, koos ikkagi selle kõrguse mõjuga siin. Tunde järgi umbes nagu maratoni jooksmine, täna jalad ka valutavad täiesti sobivalt. Ja võrk on siin nii aeglane et piltidest pole juttugi (kui just see eilne läbi ime teisest serverist kohale ei jõua).

Oioi

Potosisse jõudsin. Lonely Planet küll hoiatab et saad soki, ja ma pole tegelikult kaevandustesse veel jõudnudki, ainult väljast näinud neid, aga suu on juba sellegi peale täitsa ammuli. Siin kestab keskaeg.

Ja esimest korda elus sain omal jalal üle 4000 m kõrgusele - selleks tuli linnas mõned kvartalid edasi kõndida. Hing on ikka täitsa kinni.

Aga pilt on tehtud veel üleeile Sucre keskväljakul peene restorani rõdul, kust sain selle reisi esimese (kerge) kõhuhäda. Tee äärest ostetud saiakesed ega puuviljad ei tee sealjuures midagi.

Tööpäev

Täna oli natuke nagu tööpäev, tegin üht retsensiooni. Aga linnalähedase mäe otsas käisin ka, ja tagasi sõitsin linnaliinibussiga mis väga aeglaselt läbi turu kulges. Vt banaanikäru. Nüüd lähen kohalikku folgikontserti vaatama.

Mul on vihik

Kui korralikke teid ei ole, siis peavad kohalikud küll 4 tundi jala tööle astuma, aga neid radu mööda on väga lahe motikaga kimada. Giid Sergioga kahekesi sõitsime, ka mööda raudteed ja jalakäijate silla treppe, ja võtsime korduvalt hääletajaid peale koos nende kompsudega. Ja hispaania keele tundi läksin, kus anti vihik ja kodused ülesanded. Ei ole parteid vahetanud, endiselt usun keeleõppesse loomulikul viisil, niimoodi väikese sohiga saab lihtsalt natuke kiiremini.

Minu koht

Kolmapäeva pärastlõunal Santa Cruzi jõudes ei viitsinudki linna minna vaid istusin kohe edasi Sucre bussi peale. Kokku siis 39 tundi järjest bussis, vahepeal ainult tund pausi. Polnudki jube muuseas. Aga Sucre on minu koht. Mägedes (2800 m, paras mõned päevad aklimatiseeruda enne edasi ülespoole minekut), puhas ja ilus, ülikoolilinn, turistidega harjunud, sisaldab spetsiaalset kohvikut JoyRide "no solo para gringos", kus praegu istungi ja joon mahla jogurtiga. Kohe lähen uurin siitsamast ka nende pakutava mägiratta- ja motikalaenutuse kohta. Hea on olla.

Hakkab looma

Buss tagurdas äsja kilomeetrikese, sest veoauto tuli vastu, aga põõsad on mõlema külje peal tihedalt vastu bussi. Üle põõsaste paistab juba mägesid. Ja nüüd hakkas bussi mootor jupsima.

Paraguai

Läks nii et ma tõepoolest ei saatnudki Paraguaist postkaarte. Olen küll veel siin, mitusada km sõita mööda kõrbe Boliivia piirini, aga mingit asustust siin enam ei tule ja väljumise templigi sain juba passi (kell pool kolm öösel ühest teeäärsest putkast).

Postkontor oli linna ääres olemas, aga postkaarte ei müüda ei seal ega suveniiriputkades. Ja kella kaheksane buss soovis juba 19:15 välja sõita nii et ei jäänud aega vettki kaasa osta. Aga mis peamine, siin tuli tõesti täitsa peale niisugune õnnis mittemidagitegemise tunne et lihtsalt istusin ega otsinud postkaarte.

Nagu Lonely Planet ütleb, sobib see maa edasijõudnud reisijale, kellel kõik muu juba käidud. Mul ei ole, eks peab siis tagasi tulema kui on. Praegu ei osanud ma siin midagi peale hakata ja kiirustan edasi mägede poole. Natuke süümekas on, et teen maale liiga, aga lohutan ennast et küllap teinekord.

(Kirjutatud bussis ööl vastu kolmapäeva,
alles nüüd saan ära saata. Boliivias tuleb wifit harvem vastu ja ka mu telefon ei levi siin)

Nüüd olengi Paraguaisse põgenenud

Väljas on 36 kraadi, mina vedelen botaanikaaias rohu peal ja mitte midagi ei viitsi teha. Ega siin polegi midagi väga teha, kirik oli kinni, kangelaste mausoleumis käisin ära, õhtul põgenen edasi Boliiviasse.

Teistsugune maa

Jõudsingi Paraguaisse :) Maa on selgelt teistsugune, vaesem, gringo saab rohkem tähelepanu, aga ma ei teagi kas päris sellist tähelepanu tahan. Pealinna kesklinn on küll täitsa viisakas.

Sigakägu

Kogu see kuulus kosendus jättis õlgukehitava mulje, järeltulevatel rändajatel soovitaks tõesti selle kui liiga turistise koha vahele jätta. Aga metsas oli lahe, nägin täitsa ehtsat puumat (giid ütles et ta ise näeb ainult paar korda aastas), koolibrit, suurt sinist liblikat, tiigersipelgat (kes on küll paar cm pikk ja lihasööja, aga inimest ei hammusta kuna saab aru et jõud niikuinii peale ei hakka) ja sigakägu. Ei, tegelt oli ta siiski oravkägu, et muidu käo sugulane aga liigub oksalt oksale hüpates.

Märg

Hommikul paistis päike. Siis viidi paadiga kose alla ja lõpuks hakkas vihma ladistama. Täitsa jahe hakkas, sõitsin hotelli soojade riiete järgi ja nüüd lähen metsa tagasi veel ühte koske vaatama ja jeebisafarile. Ühesõnaga see on ikka täitsa turistilõks siin.

Kolm riiki pildil

Mina olen Argentiinas, üle jõe paremal Brasiilia ja vasakul Paraguai.

Suhteline

Naljakas, kui kodu lähedal on valida 19-tunnise bussisõidu (900 kr) ja lennuki (3200 kr) vahel, siis ei teki nagu eriti küsimust. Aga siin lendavad ainult kõige paksemad turistid ja normaalne valik on buss. Bussid on täis, mugavad ja toredad. Aga mina istun Puerto Iguazu turistikülas hotelli basseini ääres, homme vara koske vaatama. DEETi pole siin ka, aga leidsin kala-jahipoe, mille müüja täie kindlusega väitis et nad ise käivad tavalise Offiga sügaval metsas kalal ja kõik heasti. Näitas perealbumist pilte ka.

Keeled

Bussijuhtide raadiost tuleb "ohohoo olen noo-o-oor" siinses keeles, ja juurdlen parajasti kas ma tohin minna aparaadist kohvi võtma, kui pileti tüüp on "sin auxiliar". Halb on ikka keelepuudega olla. Üritan jälgida, kumb töötab paremini, kas ameeriklase ülevoolav ja rõhutatult inglise ükskeelne familiaarsus või minu algelised hispa-katsetused. Ega kumbki eriti ei tööta, aga omavahelise võrdluse seis on praegu üsna viigiline.

Äike

Nüüd on kell 2:46 laupäeva hommikul ja olen ootamatult jälle bussis. Saltost saime taksoga üle piiri Concordiasse, kust kohe väljuvale Porto Iguazu bussile oligi kohti. Autodega viidi kümmekond huvilist linnast välja maantee peale, kust siis möödasõitev ööbuss meid peale võttis. Sealjuures on juba mitu tundi olnud äikesetorm, ja mitte nagu meil, vaid nii et taevas on kogu aeg valge ja saab maastikku imetleda. Saan aru küll et see kõlab uskumatult, aga mul on teises fotokas pilt ka.

Mägesid ju pole

On reede 13. ja sõidan bussiga Saltosse (7,5 tundi kokku, veidi alla 2 jäänud, sajab nii paksu vihma et bussi rataste alt pritsib bussi enda kõrguseni). Päev algas igasuguste asjade otsimisega Montevideo linna pealt. Kõigepealt soovisin tutvuda veel ühe hambaarstiga, sest eile hammustasin oliivi ilma kahtlustamata et seal kivi sees võiks olla ja murdsin hambast tüki ära. Igaks juhuks, et kui äkki hakkab valutama, sest ega siit edasi enam sama euroopalikku kohta ei tule. Leidsingi spetsiaalse odontologia urgencia, kes ehitas hamba tagasi täitsa Eesti-sarnaste meetodite, vahendite ja hindadega. Siis tegin veel ühe katse osta siinset kaarti ja siinsetele sääskedele mõjuvat sääsetõrjet. Ei midagi. Keegi pole kuulnudki DEETist, mis nii Lonely Planeti kui ja meie reisimeditsiini väitel on ainus mis malaariasääskedele mõjub. No ehk džunglile lähemale jõudes õnnestub paremini. Aga igatahes siit järeldus järeltulevate reisijate jaoks et KÕIK vajalikud asjad tuleb Euroopast ära osta. Eestis küll mitte, aga suvalises Portsmouthi matkapoes oli see DEET ilusti riiuli peal olemas, ma loll mõtlesin et mis ma ikka puid metsa vean, eriti veel käsipagasis. Matkapoode siin lihtsalt ei ole: meil pole ju mägesid, ütles turismiinfo.

Koloonia

Saingi üle lahe, Colonia de Sacramento nimelisse turistikohta. Mõnus rahulik, tõesti mõnus. Jätsin fotoka tänavakohviku tooli külge rippuma, umbes tunni pärast avastasin ja läksin võtsin ära. Tutvusin laevakapteniga Seattle'ist (Joc, pildil), õigemini, tuleb tunnistada, tutvus küll tema minuga, sõime ära hiigelportsu grillitud lammast ja nüüd saan temaga Montevideosse. Oma pisikesele rendiautole on ta nimeks pannud El Courage.

Malaariapäev

Teisipäev on malaariarohu võtmise päev. Tsiteerin pakendi infolehest: kõrvaltoimed unisus, segadus, unustamine, depressioon, meeleolu kõikumine. See ehk seletab ka eile tekkima kippunud kahtlusi asukohavaliku headuse teemal. Täna jälle rõõmsam. Ja täna hakkas pihta ka see milleks siia tegelikult tulin, nimelt et hommikul ei tea kuhu (isegi kuhu riiki) õhtuks jõuan. Proovin üle lahe Uruguaisse.

Veel üks tango

Täna näidati lõunasöögi juurde jälle tangot, seekord vabas õhus. Siin üks video meestetantsude huvilistele.

Tango

See hotell tõepoolest kuulub ühe kuulsa tangokoha juurde, mitte pole lihtsalt sama nimega. Etenduse juurde käib ka tangotund ja õhtusöök. Tundi läheb vaja, kuna etenduse käigus tiritakse korduvalt lava peale. Tutvusin (nii, läheb lahti) brasiilia hambaarsti ja kolumbia keemiadoktorandiga. Pildil õpetaja ja partnerivalik :)

Kohal

Ja siin (Buenos Aireses) tõesti ongi 20 kraadi, bussil aknad lahti ja tuul tõmbab, mis kaelavalule väga ei meeldigi, a mis siis, soe ilm on lahe ikka.
Lennujaamast tulin kohaliku bussiga, nagu Lonely Planeti sõnul tõelisele koonrile kohane. Ja nagu orienteerumiskeenjusele kohane, tulin bussi pealt kümmekond km liiga vara maha, ja ega ma siis sellest ju aru ka ei saanud kohe. Nüüd olen vähemalt kaardi peal leitud ja süüa ja võrku saanud, a vahepeal tuli küll juba tühermaid ja surnuaedu vastu. Pildil olevas majas nt sõid inimesed parajasti lõunat.

Rändur

Lennukis näidati ajaränduri naise filmi. Tundus sobivat teemasse.

Lennukis

Kuna pärast 7-tunnist lendu selgus et järgmise 10-tunnise lennu jaoks on mu koht otse vetsu kõrval ja käbin kruu sahmimise ja jutuajamise koha juures, ja selles lennukis pole ka individuaalseid telekaid, siis olin üsna lähedal õhtusöögi kõrvale alkohoolsete jookide tarvitamisele. Pidama sain alles siis kui kuus dollarit küsiti. Koonerdamise kiiks päästis mittejoomise kiiksu.

Kõrvarõngas veel

Pühapäeval pidin alles ohtupoole lendama, mistõttu hommikul uimerdasin nagu oskasin. Kui minema sain, suutsin päevaks varutud võileivamaterjali hotelli kappi unustada. Ise olin juba mõnda aega mere äärt mööda raudteejaama poole jalutanud (nad on oma mereääre ilusti korda teinud ja sinna asja nimega Spinnaker Tower ehitanud; pilt laupäeval sellest ajast kui ma veel polnud eksinud). Pärast mõningast mõtlemist läksin söögile siiski järele ja sain ühtlasi tädilt kätte oma kõrvarõnga, mille olin tegelikult juba täitsa unustada jõudnud. Jälle miski märk?

Uskumatu

Laupäeval pubist tulles oskasin linnas ära eksida. Kui tuttava koha leidsin, siis selgus et nina on 180 kraadi valele poole. Vihma hakkas ka sadama ja veel kodu juures oskasin kvartali võrra valesti minna. Aga kodus leidsin kinga talla seest kõrvarõnga, mille olin sinna astunud nagu naela. Ristikujulise. Kas see on mingi märk?

Kuidas ma Paraguaisse põgenesin

Proovin siis ka blogi pidada. Kui saan kuskil arvuti ligi, eks siis üritan ka siia lehele jõuda. Kommentaarid on blogile kohaselt teretulnud :)
Praegu Portsmouthis konverentsil, ilm ilus, oma ettekanne peetud (inimesed ei mahtunud jälle ruumi ära) ja teised räägivad ka toredaid asju. Elamiseks leidsin ilma broneeringuta ringi kõndides just selle mida otsisin: viktoriaanlik majake viktoriaanliku perenaise ja inglise hommikusöögiga. Veidi ebatraditsiooniline on et seda majakest ka köetakse, aga see mulle ja mu kaelavalule täitsa sobib.