Saab ikka küll

Täna siis käisin motorolleriga kõrbes, mis asub vulkaani kraatris. Üllatavalt hästi sai vapper aparaat hakkama oma väikeste rataste ja siledate kummidega. Loodan et tal oli ka tore end korraks nagu päris motikana tunda.

Aga suure kraatri sees oli väike kraater, mis tõepoolest podises ja ajas väävlihaisu välja.

Ja ikkagi vanadus

Ühtlasi sai lahendatud mõistatus, kas väsimust põhjustas vanadus või spetsiaalne väsimustpõhjustav mürgiputukas. Selgub et need on kaanid, ja paraku pole üldse mürgised. Mustad asjad ongi loomakesed ise, mitte nende junnid, verekäkid vms, mida alguses arvasin.

Jalad on muuseas ilusti ära puhanud ja täna seal rahvuspargi kontoris käimise mõte oli siinse saare kõige kõrgem mägi, Semeru. Aga see on detsembri keskpaigani kinni, sest hiljuti olevat seal käinud 3500 illegaalset matkajat, kes olevat kogu mäe ära lagastanud, nii et hais ulatub kaugele, ja rahvuspargil läheb nüüd koristamisega aega.

Ei saa

Motikapakkuja hüppas hommikul siiski alt ära, ütles et sinna mäe otsa ei saa motikaga minna. Vähemalt tema ei lähe ja oma uut ilusat punast motikat muidugi mulle ka ei anna. Rahvuspargi kontori onu ütles et saab küll, aga see teda ei veennud. Niisiis veetsime suurema osa vihmavabast hommikupoolikust vaieldes ja alternatiivset motikarentijat otsides, vahepeal tuli ka auto rentimise vastu võidelda, aga lõpuks käisime siiski motorolleriga (st mitte uue punase motikaga) vihmahoogude vahel linnalähedast koske vaatamas.

Tee peal sain lisaks veel ühele kummiparandusele ja (religiooni)filosoofilistele aruteludele korduvalt süüa-juua kohalike oma kohtades, kus toit oli kohe päris oluliselt maitsvam kui turisti omades. Kombed ka täitsa ägedad: astud katuselt rippuva kile vahelt sisse, pärast (väga) põgusat tervitamist lihtsalt istud inimeste juurde lauda maha, neid eelnevalt natuke koomale lükates, tõstad nende eest toidukausi enda ette ja hakkad sööma. Täna olid kanamaksavardad, midagi paksu pelmeenisupi laadset ja piim ingveriga. Pärast kile vahelt väljudes maksad kahe inimese kõhutäie eest pool eurot.

Vetsust

Üks varasem pilt: see ilma seinteta koht oleks tegelikult väga hästi sobinud kõhuhätta jäämiseks, kohe lust niisuguse vaatega vetsus istuda. Taamal umbes nende kahe suure laeva kohal on pilvede sees peidus ka Agungi vulkaan, mis hommikul, kui ma päriselt vetsus käisin ja fotokat ei viitsinud tooma minna, mida hiljem kibedasti kahetsesin, oli ka ilusti postkaardilikult näha (jah, tuligi spontaanselt selline lause). Aga näe ikka ei jäänud kõhuhätta. Kuigi kergelt keerab kogu aeg.

Täna siis lõppes ettevalmistuskursus turismitööstuses ja lendasin "päris" Indoneesiasse, Malangi linna. Siin pole veel ühtegi omasugust turisti näinud, küll aga saab juba alates lennukist täitsa kohalikega suhelda. Homme ilmselt motikaga mägedesse, täna käisin juba proovisõidul restoraani ja tagasi. Magamiseks läheb siin jälle kõrvatroppe vaja, kuigi hotell on suur ja viisakas ja tähtsa näoga kohalikku ärirahvast täis.

Loomad

Söögiisu on täitsa tagasi: õhtuks sõin barrakuudat. Tegutsemise isu ka tagasi: seesama söögikoht pakub kookospalmi otsa ronimise kursusi, jäin täitsa mõttesse, kui ainult jalad nii läbi ei oleks.

Hotell on selline äge, et seinu polegi ümber, toast otse merevaade, või maiteagi kuidas seda kirjeldada. No nagu rõdul magad noh. Ja hotelli brosüür palub retseptsiooni helistada, kui ahve on liiga palju.

Pildil on telefonikaamera panoraamifunktsiooni katsetus: Ujungi veepalee. Siinsel viimasel kuningal oli neid kolm tükki, iga naise jaoks üks. Selles palees elava naisega oli viis last, aga lastetuba oli umbes 10 ruutmeetrit. Large the garden - small the house, ütles palees hängiv giidi moodi poiss.

Toibun

Nüüd olen vahelduseks jälle mere ääres, vedelen ja toibun mäest. Laugest trepist basseini minnes toetun raskelt käsipuule nagu õige vanainimene. Aga just käidi ütlemas et kohe tuleb putukatõrje, mispeale ma läksin ujuma, et jõuaks enne ära käia, ja tagasi tulles leidsin et arvuti klahvide vahed ja alused olid paksult sipelgaid täis. Ilmselt nad arvasid et kliendi arvuti võiks olla üks suhteliselt ohutu koht tõrje üleelamiseks. Ja ma ei saa neid ju kätte ka, ilmselt toon koju tulles kaasa võõrliigi.

Agung

Eile sai esimene vulkaan käidud: Gugung Agung, 3031 m. Tunne alla jõudes oli küll selline, et ühtlasi viimane. Olin täiesti kurnatud, ülesminek võttis pool ja allatulek kaks tundi kauem kui plaanitud (kokku 11 tundi). Vahepeal oli nii külm, et panin termokile ümber, nagu pildil näha. Külmavärinad läksid õhtuks üle, söögiisu pole siiani õieti tagasi tulnud. Ronimise algus oli džunglis kõrges rohus ja pärast avastasin mingid täiesti kummalised hammustused jalgadelt, nii et nüüd on kaks hüpoteesi: kas ootamatut kurnatust tekitas tundmatu poolmürgine hammustaja, või siis lihtsalt vanadus.

Veel paksem turist

Läksin ilmateadete uurimisega alt, uskusin vihma ja jätsin täna mäe otsa minemata. Hommikul ärgates oli muidugi lai päike väljas ja päev otsa ei sadanud tilkagi. Tegin siis tööpäeva basseini ääres. Õhtul näidati tantsuetendust, kus muuhulgas selgus, mis saab tantsijatest, kui nad vanaks jäävad. Ksülofonimängijad. Üsna monotoonne ja kõrvulukustav oli.

Aga ahve mängivad väiksed lapsed olid täitsa toredad.

Nüüd õhtul veel sain päeva kirja sellega, et viskasin vette tagasi suure vuntsidega kala, kes suvatses hotelli tiigist kõnnitee peale hüpata.

Kohustuslik pilt

Aa ja veel eile sai tehtud kohustuslik pilt. Estraveli ajakirjas oli hiljuti et mida tuleb Indoneesias pildistada: lambivarju siseküljel olevat sisalikku. Tehtud.

Turist

Täna oli tavaline igava paksu turisti päev. Aga et ikka elumärki anda, siis panen kirja et delfiinid, snorgeldamine, õpik, autokummi parandus, paar templit, teeäärest ostetud tundmatud viljad (sh durian mis haiseb ropult, pildil), autoga läbitav botaanikaaed, kohalike turistide auto väljalükkamine kraavist, hotelli otsingud paksus udus, nüüd pärast mõnede nõukahõnguliste poolmahajäetud sanatooriumide ärapõlgamist leitud pambusest ja palmilehtedest onn, või villa, kuidas võtta. Head ööd (sest delfiinid ärkasid vara).

Coco

Tänane päev algas mõnusa kirjutamisega Coco hotelli basseini ääres. Saldo seni kokku 3 lk, sissejuhatuse ver.3 on valmis, nüüd üritan ver.2 ülejäänud teksti kõlbulikud osad uue plaani järgi ümber struktureerida ja siia kopipeistida ja homme Tartus toimuvaks projektikoosolekuks õpiku praeguse seisu ära esitada. Pildi juurde on tore mõelda, et Eesti kell on 3 öösel.

Spektaakel

Eile näidati kõigepealt taltsaid ahve templi taga metsas, ja seejärel asja, mida Lonely Planet kirjeldas kui "sunset spectacle", mida turistid sellistes hulkades vaatamas käivad, et pärast on liiklusummik. Mina loll turist tõlgendasin seda kui mingit etendust meres olevas templis päikseloojangul, küsisin veel mitmest kohast et kus see on ja mis kell ja kust on kõige parem vaadata. Tundus nagu et kohalikud vaatasid seepeale veidi imelikult. No ja siis selguski et jutt oli tavalisest päikese loojumisest. Igatahes, siin ta on. Kalda all koobastes antakse püha allikavett ja näidatakse püha madu. Minust veel turistimatele turistidele.

Champlung

Balil on hea soe (30). Peaks nagu olema vihmaperiood, aga hotellimees ütles et neil on lennujaama laienduse ehitus pooleli, mistõttu lükati vihm edasi. Pildil olen rannarestoraanis The Champlung, kus on vifi. Suur osa hommikupoolikust kulus plätude soppamisele, sest siin ühes poes oli nii suur valik. Aga nüüd on u 1,2 lk õpikut kirjutatud.

Päikese loojudes hakkas bänd mängima ja mängib täitsa hästi. Kui proovin ignoreerida tüütult püsivat mõtet, et oleksin parema meelega kodus jahedas, on siin täitsa tsill olla. Vähemalt pärast üht suurt õlut.

Indoneesia jne

Umbes siin algas seekordne reis. Evakueerusin konverentsilt (Brüsselis) ja sõitsin rendijalgrattaga raudteejaama. Nüüd olengi täitsa nagu reisi peal.